Fotokollaaž: isetehtud parkimiskellade imeline maailm

Isetehtud autokellad 2. Foto: Auli Õim

Sellest saab nüüd peagi kolm aastat, kui Tartu linna menetlusteenistuse vanemmenetleja Aune Lõo Tartu Postimehes näitas, missuguseid imetabaseid isetehtud parkimiskelli pruugivad kuulekad liiklejad parkimise algusaja tähistamiseks. 

Lõo töö on parkijaid kontrollides innustada neid parkimiskorrast kinni pidama, selle töö käigus tekkis tal aga isevärki hobi: ta asus koguma fotosid huvitavatest parkimiskelladest.

Nüüdseks on Lõo kogu suurus juba üle 3000 kella, täpsemini kellafoto. Aastas lisandub mitusada. Ta pildistab ise ja juba ammu saadavad talle kellapilte ka töökaaslased ja sõbrad.

«Pärast eelmise leheloo ilmumist on tulnud väga palju käsitöökellasid, millega on palju vaeva nähtud,» rõõmustab Lõo. «On laste tehtuid ja selliseid, mis väga uhked: on pitsi, on paela, on ilukivikesi. Mõnd kella on aegamisi täiendatud. Ka nii on, et tavalisele poekellale on lisatud isikupära.»

Osa 1.

Auli Õim

Aune Lõo parkimiskellade kogu tutvustas Tartu Postimees esimest korda 3. veebruaril 2017.

Sageli jääb Lõol ainult rõõmustada selle üle, et vaateväljas on mõni uus ja huvitav kell. Aga vahel veab ka ja see tähendab, et auto juurde trehvavad ametnik ja juht ühel ajal. Siis selgub ka kella saamislugu: kes on teinud ise, kellele on lapselaps kinkinud, kes on vanavaralaadalt algmaterjali leidnud.

«Väga palju on paberlilledega kaunistatud kellasid, mis ilmselgelt on ise tehtud,» räägib Lõo. «On põnevam, on ilu, on rõõmu. Palju on tehtud ka vineerile põletamistehnikas. Võimalik, et lausa koolitundides.»

Ja mis keerulist on siis parkimiskella valmistamises. Vaja on sihverplaati, milleks sobib papptaldrik või lihtsalt tükk pappi, aga sobib ka palgi otsast saetud ketas. Vaja on osuteid, milleks on täitsa head ka jäätisepulgad. Ja vaja on need osad omavahel ühendada.

Lõo teab rääkida, et samamoodi võib ka vana «budilniku» sihverplaadi kinnitada puitalusele – olgu või ristpeakruviga. «Ja vanade kellade taaskasutust tuleb ette,» kinnitab ta.

«Või see – täitsa tavaline taldrik, pits ja kivikesed, paberroos. Koogialusel on see paber …» lisab Lõo.

Lõo meelest on kellade meisterdamisel rohkem tunda poiste kätt, autopildid ja puha, aga on ka heegeldatud kelli. Taustaks kleebitud kassi- ja koerapildid niikuinii. Kui aus olla, siis on ka erootilise alatooniga pilte, aga neid siin leheküljel ei näe.

Ühe puhul rätsepaks koolitatud Lõo õhkab: käsitsi õmmeldud padjal pärlid ja litrid! Ja ohkab: kell ise on maru väike, keeruline vaadata.

Aga kokkuvõte? «Mingit mõtet ei ole parkimiskella osta, seda saab teha kodus kätte juhtuvatest vahenditest, on tore teha ja tore vaadata,» ütleb Lõo.