/nginx/o/2011/12/28/892370t1hf85b.jpg)
Eelmise aasta sügisel avati Tasku keskuse juurest lähtuv Tartu Teerajajate allee, et tunnustada Tartuga seotud inimesi, kes on andnud tähelepanuväärse panuse linna arengu, tutvustuse või tuntuse heaks. Tänavu sügisel valati pronksi ja talletati alleele astuma nelja tartlase jalajäljed.
Üks ajajärk järgneb teisele. Inimene mäletab südamega paljusid olukordi ja inimesi. Meile kõigile on aga vaja ka mõistuse ja märgi mälu, et meeles pidada varemgi elanud ja tegutsenud isiksusi, kes andnud mõndagi uut kodulinnale, Euroopale, tervele maailmale.
Ülikoolilinnas Tartuski on tegutsenud selliseid suurmehi.
Juba üksnes tsaariaegse Tartu ülikooli esimeses õppehoones, vanas anatoomikumis (valmis 1805), on tegutsenud kümneid professoreid, keda kutsuti siia õpetama Euroopa teistest ülikoolidest. Nad alustasid õppetööd ja teadustegevust Krause poolt teiste vanade Euroopa ülikoolide eeskujul projekteeritud anatoomiateatri hoones.
Mitme oma erialast innustunud professori uurimistööde tulemus oli see, et meditsiiniajaloos kuuluvad nende nime juurde kommentaarid: avastas, kirjeldas esimesena, peetakse õpetuse rajajaks, tema nime kannab, võttis esimesena kasutusele, asutas Tartus esimesena maailmas uurimislabori, andis välja oma eriala ajakirja, esimese maailmas.
Tartu Ülikooli anatoomiainstituudi projektijuht Maie Toomsalu on koostanud raamatu «Tartu Ülikooli vana anatoomikumi professorid» (2002). Ingliskeelne ja täiendatud väljaanne on levinud ka väljapoole Eestit. Sellesse süvenedes jääb tõepoolest tunnistada, et üksnes vana anatoomikumi kunagiste professorite jalajälgedest on Toome pind ajalooline.
Kivist dokument
1960ndate lõpul pakkusid aktiivsed üliõpilased välja idee rajada ülikooli peahoone taha Toomemäe jalamile Tartu teadlaste aumüür.
Kuid elukogenud põlvkondadel on ammu teada, et kõik mõtted, mis meeles mõlguvad, ei saa teoks. Aumüüri kui kivist ajaloodokumenti pole meil veel nüüdki silmitseda.
Aga – kui kord viidaks aumüüri idee ellu, kes siis näiteks vana anatoomikumi teenekatest professoritest võiksid seal olla esitletud tartlastele ja nende külalistele?
Küsisime seda Maie Toomsalult, sest tema on oma raamatus tutvustanud 79-t vanas anatoomikumis töötanud õpetlast.
Maie Toomsalu andis küsijale piltliku vastuse: juba üksnes kogu arstiteaduskonna teenekate professorite nimetahvlite või bareljeefidega saaks ümbritseda terve Toomemäe. Kuid maailma meditsiiniajaloo parnassile jõudnutest vääriksid Tartu oma kodanikele ja turistidele avalikku esitlust need õpetlased, kellel on eponüümid!
Need on siis ...?
Need ongi need teadlased, kelle poolt inimkehauuringutes tehtud avastused kannavad anatoomia terminoloogias avastaja enda nime, selgitab Toomsalu. Näiteks Bidderi sõlm, Reissneri kanal, Huecki side, Rathke tasku jne.
Euroopast Tartusse
Oma päritolu, hariduseandja-ülikooli ning oma ajastu teadustegevuse poolest on nad kõik olnud erinevad. On neid, kes tulid Tartusse Euroopast ja olid arstiteadust õppinud-õpetanud Leipzigi, Rostocki, Viini, Berliini, Königsbergi, Pariisi, Heidelbergi, Londoni või Müncheni ülikoolis.
Tartusse õpetama kutsutuist – siin oma erialal pühendunult ja tulemuslikult tegutseda saanud (tsaaririigi toetus!) – pöördus enamik siiski Euroopa akadeemilisse perre tagasi.
Mitmed Tartust läinud valiti koguni Euroopa ülikoolides rektoriks.
Näiteks seljaaju-uuringutega tuntuks saanud prof Carl Wilhelm von Kupffer jõudis oma akadeemilise elu jooksul olla koguni kolme Euroopa ülikooli, Kieli, Königsbergi ja Müncheni ülikooli rektor.
Tartu ülikooli rektoriks on vana anatoomikumi professorite seast valitud kaheksa arstiteadlast.
Kõik Euroopast tulnud õpetlased aga ei pöördunud sinna tagasi. Näiteks Tartusse jäi ööd ja päevad vanas anatoomikumis inimkeha uurimisele pühendunud ja oma anatoomiaõpiku-käsiraamatuga üle maailma tuntuks saanud prof August Rauber.
Huvi Eestimaa vastu
Vana anatoomikumi õpetlaste elutegevust jälgides ilmneb, et nende seas on selliseidki arstiteadlasi, kellel on meelespidamist vääriv koht ka Eesti kultuuriloos.
Mitmekülgne isiksus on olnud Tallinna linnapea poeg (sünd 1802), Tartu ülikoolis õppinud ja pärast seda ennast veel ka Berliini, Göttingeni, Pariisi ja Heidelbergi ülikoolis täiendanud, silma anatoomiat ja füsioloogiat uurinud Aleksander Friedrich von Hueck.
Prof Hueck kuulus teaduslikku vestlusringi, millest 1838. aastaks kujunes Õpetatud Eesti Selts. Hueck oli üks seltsi 19 asutajaliikmest ja temast sai hiljem ka ÕESi president. Selts avaldas uurimusi Eesti ja Baltimaade ajaloo, eesti keele, rahvaluule, etnograafia ja muu kohta.
Vanal anatoomikumil ja tema professorkonnal on vägev ajalugu.
Visa hing
Kaks sajandit vana kultuurimälestis näeb praegu aga väsinud välja. 1999. aastal, kui Ravila tänavas sai valmis uus ja moodne biomeedikum ning anatoomiainstituut asus sinna ümber, jäi vana anatoomikum pooltühjaks ja elutuks.
Anatoomiainstituudi töötajad koondasid siia veel mõlema, nii vana kui uue anatoomikumi meditsiinikollektsioone, sättisid kokku riiuleid ja reastasid preparaate. Aeg-ajalt käisid nad Toomel kollektsiooniruume üle vaatamas ja preparaatide seisundit hindamas.
2000. aasta suve ühel nädalavahetusel märkas Emajõe ääres elav anatoomiainstituudi töötaja Aari Talve oma koduaknal musti ja kõrbenud vahtralehti. Alateadvusest paiskus ohusignaal: kas äkki vana anatoomikum põleb? Toomele kiirustanud, selgus tõsiasi: huligaanid olid põlema süüdanud anatoomikumitagused puust majakesed, vivaariumi ja küttekuuri.
Kustutusvesi oli aga kahjustanud anatoomikumi välisseina ja majja oli lennanud klaasikilde. Ehmatus piirdus koristamisega.
Avalikkuses aga arutleti vana anatoomikumi saatuse üle: mis funktsioon talle tänapäeval anda – teatrihoone, kunstimuuseum, kontorid, laborid?
Kultuurimälestise renoveerimine nõuab palju raha.
Maie Toomsalu kirjutas 2004. aastal haridus- ja teadusministeeriumile projekti ning sai sealt meditsiinikollektsioonide hooldamiseks toetust.
Vanal anatoomikumil on olnud palju külastajaid nii Eestist, Soomest, Hiinast kui ka Jaapanist. Vanades kappides ja klaasnõudes, vanas keskkonnas säilitatavad inimkeha preparaadid on nüüdseks unikaalsed.
Maja oli rahvast täis ka hiljuti: septembrikuus teadlaste ööl ja 18. novembril, kui Tartu Ülikool tähistas Euroopa akadeemilise pärandi päeva. See oli aga eelviimane päev, mil oli veel võimalik vana anatoomikumi külastada. Ajalooline õppehoone sulges oma uksed.
Hoone vajab remonti. Arstiteaduskonna anatoomiainstituut aga läheb oma õpetliku ja mõtlemapaneva meditsiinikollektsiooniga mõneks ajaks Toomelt alla rahva sekka. Koos spordimuuseumiga luuakse uus väljapanek – «Inimese lugu».
Aastatel 1803–1918 teadust teeninud, inimese organismi ehitust ja talitlusi uurinud Tartu Ülikooli anatoomiaprofessoreid, kes on oma avastustega pälvinud koha meditsiiniajaloos
Heinrich Friedrich Isenflamm
Karl Friedrich Burdach
Alexander Friedrich von Hueck
Friedrich Bidder
Carl Bogislaus Reichert
Ernst Reissner
August Rauber
Carl Wilhelm von Kupffer
Martin Heinrich Rathke
Richard Thoma
Johann Christian Moier
Nikolai Pirogov
Hans Horst Meyer
Eduard Rudolf Kobert
Eduard von Wahl
Guido Hermann Samson von Himmelstiern
Hermann Adolf Schmidt
Jakob Ernst Böttcher
Rudolf Richard Buchheim
Alfred Wilhelm Volkmann