iDeal kampaania

Eks ole jõule olnud ennegi

Tartu jõulukuusk aastal 1991.

FOTO: Meelis Lokk

Tänavune sõnum Tartu jõuluaegselt raeplatsilt on «Kana munes muna!». Justkui oleks pärast aastaid otsinguid viimaks jõulurahu tehtud. Pea kolm kümnendit on igal talvel jutuks olnud, kas raeplatsil nähtav on täpselt see, peaaegu see või üldse mitte see, mis tartlasel südame soojaks teeb, ja milline oli ootus. Turistide horde Tartus ei käi, vilgast äri jõuluturul ka mitte – kui võrrelda pealinnaga.

«Pole kommertsi,» ütleb linnaametnik Andres Pool, kelle üks tugevamaid jõulumälestusi jääb aastasse 1997. New Yorgi kuusk oli aasta varem 27 meetrit kõrge, Tartu oma tookord veel 40 sentimeetrit enam. Kuuske sõimati pudeliharjaks ja tolmuluuaks ning karikaturist Urmas Nemvalts kurtis lehekommentaaris, et raekoja kella nägemiseks pidi ootama, kuni kuusk viltu vajub.

Aasta hiljem läks täbaramalt: hoolega valitud kuusk kukkus metsas kraana otsast katki, võeti järgmine, paljastasid toojad palju hiljem.

Sajandi algul sai plats linnakunstnik An­li Tummi mõttest elektrituledest tähistaeva. Hiljem prooviti jõuluturgu, karusselle. Kuniks 2009. aastal pakkus kunstnik Tarmo Ladva sättida kuuse kõrvale lodi Jõmmu. «Vale asi valel ajal vales kohas,» põhjendas puust laeva menu Liisa-Lotta Kaivo lodjakojast. Menu oli nii suur, et lodi naasis veel kahel aastal, viimati Ott Oleski puust loomakujude seltsis. Päris sama menukas polnud kargelt särav vineerskulptuur aastal 2013. Kuhu edasi? 

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles