Aeg kaob, kaamerasse püütud hetked jäävad ning hea pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Justkui oskav ja justkui mitteoskav abiturient tasakaalustab eksamil reaktsioonivõrrandit, peale tunde jäänud noormees istub ihuüksi suures klassis ja tukub või mõtleb elu üle järele, koolilapsed panevad 1977. aastal Saverna kolhoosis kartuleid maha, hobune üleval paremas nurgas.
Õpetaja Punning meenutab füüsikatundi koeraga tulnud Õiet ja paljusid teisi (1)
Nii võiks jätkata, sest aastatel 1967–1997 Tartus Johannes Semperi nimelises 8. keskkoolis ja selles järglases, Forseliuse koolis füüsikat ja astronoomiat ning vajadusel ka matemaatikat, elektrotehnikat ja masinaõpetust õpetanud Vello Punningu (88), kirgliku fotograafi ja fotoringi juhendaja fotoarhiivi on kogunenud sadu pilte ja tuhandeid negatiive. Neil on hetked selle kooli 30 aastast. Õpilased ja õpetajad, töö ja vile.
Elegantselt nõukogude inimesele sobimatut kaabut kandnud õpetaja Punning peab pensionpõlve ja on ikka tagasihoidlik mees, nagu ta kooliski tavatses rohkem seina äärde kui keskpõrandale hoida. «Mina ei ole üldse tähtis, tähtis on meie kool ning need inimesed, kes seal on õppinud ja õpetanud,» toonitas end paadunud pedagoogiks nimetav Vello Punning.