Sirje Toomla: juut, jõul ja jõulupuu

Sirje Toomla Foto: Margus Ansu

Kõigile rahvastele on omane, et nad on oma asupaika tulnud kuskilt kaugelt ja nende naabrid on erakordselt kehvad – nõnda armastas alustada oma loengukursust üks tuntud keeleteadlane. Naabrid on meil viletsad jah, peale selle on imelikud, rumalad, saamatud, vahel suisa põlastusväärsed kõik teisedki rahvad, kellega oleme ajaloo jooksul kokku puutunud.

Selline suhtumine kajastub kenasti keeles: heatahtlikke ja tunnustavaid väljendeid naabrite või üldse teiste rahvastega seoses – ainsana meenub «korras nagu Norras» – on väga palju vähem kui pilkavaid ja halvustavaid.

Meil on selline tore ütlus: «Tuleb keegi jõuluks peresse, olgu ta kas juut, mustlane ehk sant, ikke antakse talle süia, juua ja öömaja.» Need kolm olid siis vanade eestlaste ettekujutuses kõige hullemad, keda muidu aeti kaikaga tare juurest eemale, ja kellesse vaid pühal jõuluajal, kui hing on hell ja soov head teha suur, suhtutakse kui ligimesse.

Üks selliseid rahvaid, kes on eestlaste kõrval elanud aastasadu ning keda kohtab halvustavates väljendites palju, on juudid. Viisakamad ütlused on näiteks «ajab nagu juut peale», «juut sööb, müts peas» või sõimusõnad juudinahk ja juutjalg (varas). Kuigi juudid jõulupühi ei tähista, oleme keeles omistanud neile nii jõulud kui ka ehitud jõulupuu, ja ikka põlglikus võtmes.

Heatahtlikke ja tunnustavaid väljendeid naabrite või üldse teiste rahvastega seoses on väga palju vähem kui pilkavaid ja halvustavaid.

Tegevusetut olekut või suisa logelemist võib võrrelda juudi jõuluga: «Seisäd ja oled üleval, tööd ei ole. Mool oo juudi jõulud.» Ja muidugi laialt tuntud väljend juudi jõulupuu.

Keeleuurijate arvates on see väljend üsna uus, levima hakkas see alles eelmise sajandi keskel, viiekümnendatel. Võimalik, et kujund on ajendatud tõepoolest üleehitud sädelevast jõulukuusest, ning juut on kaasatud ehk seepärast, et juuti kui rikkuse ja samas ka ihnuse võrdkuju on väljendites usinalt kasutatud.

Juutidel kui jõukamal rahval pidi seda va kulda ja karda ikka rohkem olema kui lihtsal eestlasel. Ja kui on jõukust, riputavad «teistsugused» selle kõigile kadestamiseks välja, rahvasuugi ütleb irooniliselt, et rikkus ei anna häbeneda.

Peale selle sobib juut kui j-ga algav sõna meie kõnekäändudes ja muudes rahvaluule vormides levinud kujundusvõttega, kus sõna algushäälik kordub.

Nagu juudi jõulupuu – nõnda saab öelda kirjult ja maitsetult rõivastatud või liiga ehitud inimese kohta. Tänapäeval on selle väljendi kasutus tunduvalt laienenud, juudi jõulupuuga saab võrrelda pea kõike, mis on igapäeva skandinaavialikest moetoonidest värvilisem või millel kirkad tuled küljes, näiteks hoone, sild, vaateaken, auto näidikulaud jne.

Põnev, mida kõike küll meie naaberrahvaste väljendite varasalv sisaldada võib!