Ivi Drikkit: meil kõigil on koht talvetaeva all

Ivi Drikkit Foto: Sille Annuk

Ümbritsev elu on eri arvamustest tulvil, aga pole kohtunikku, kes ütleks, kellel on õigus. Peame omavahel hakkama saama, seejuures iseendaks jäädes, sest pole olemas üht tõde ja üht õigust.

Nüüd on see siis käes. Juba homme. Päev, mis on meie meeltes helisenud, kumisenud või kõmisenud terve kuu. Jõulud. Pühalike meeleolude nautimiseks kolm vaba päeva. Kas tõesti vaba, küsin endalt arupidavalt, kui akna taga hakkab paukuma ilutulestik – jõulurahu on veel välja kuulutamata. Ei söösta tulevärki imetlema ega helkivate valguskiirte pudenedes soove hõikama. Olen juba harjunud ega võpatagi ootamatult valju heli kuuldes. Rahvas pidutseb.

Paljud ei tahaks sellest tulepeost midagi teada, soovitavad hoopis ära jätta, raha mõistlikumalt kulutada. Aga mille üle meil poleks vaieldud?

Kas püstitada linnaväljakule kuusk või teha kummardus taaskasutusele ja rajada efektseid torne millest iganes? Kodudeski on kuused ja mittekuused. Hüva, mina ei hakka otsustama, mis on parem, olgugi et kuuselõhnata jõulud on nagu veganite lihata jõulupraad.

Küsin pigem edasi: kas need päevad on ikka vabad? Kus sa sellega! Kas part maitseb kõigile või oleks sündsam linnule lisaks ka siga pakkuda? Ma ei hakka jõululauale toorest porgandit riivima, aga värske salati võiks küll kombineerida.

Millega üllatada? Vanaema valmistas magusaks paksu kisselli vahukoorega, võib-olla tasuks seda meelde tuletada?

Tarvis poes ära käia, sest pühade ajal ei pruugi need lahti olla. Osa rahvast on üsna käredalt nõudnudki: poed olgu pühade ajal suletud, poetöötajad vabastatud peresuhteid soojendama. Rahakahju poepidajale ja kassaneiule endale pole selle ülla žesti kõrval oluline. Jõulurahu kõigile! Me saame hakkama!

Muidugi saame, aga ma tahtsin veel raamatupoodi minna. Isegi ei tea, miks selle nii hilja peale jätsin. Tean paari raamatut, muide, mu kunagiste armsate kolleegide kirjutatud, millel oleks kingikotis prestiižne koht.

Otsekohe kuulen häält: mis sa rabeled, võta rahulikult, kingitused on enamasti mitte kellelegi vajalik praht. Ja jõulud – mis need üldse on? Sõida ära, lülita välja telefon, kata kõrvad kätega ja loe tunde, millal see õudne aeg ometi mööda saab. Ära söö ega joo, ja kui, siis natuke kapsakotletti ja lonksuke taimeteed.

Ükski inimene ei sarnane teisega, ükski inimrühm ei mõtle täpselt samamoodi kui teine. Jah ja ei käivad enamasti paariti.

Inimese peast pidi minutiga läbi lipsama tuhat või koguni kümme korda tuhat mõtet, ei saa neid kõiki kinni napsata, vaid mõni üksik leiab järje. Võtan need seni sõnadeks vormunud mõttejupikesed kokku: keelame ilutulestiku, jätame kuused metsa, sulgeme pühadeks poed, loobume kinkidest, mõistame hukka küllusliku jõululaua ja noh, need jõulud ise – kellele neid üldse tarvis on!

Tunnistan: see on päris rumal rida. Ükski inimene ei sarnane teisega, ükski inimrühm ei mõtle täpselt samamoodi kui teine. Jah ja ei käivad enamasti paariti. Ehk tuleks üksteist hoopis rohkem taluda? Olla leebem ka enda omast erineva arvamuse suhtes. Ei ole olemas ühtmoodi tõde ja ühtmoodi õigust, kuid neid peaks saama (julgema, tohtima) välja öelda.

Üks tipu jalamile tõusnud poliitik soovis eelkäijalt õppida teravusi ütlema. No milleks? Saab ka arukamalt, peab saama, ükskõik kas juhime tähelepanu suurtele või väikestele asjadele.

Astusin ühel pühapäeva õhtupoolikul pooltühja bussi. Minu ees sisenesid juhtkoeraga naine ja titekäruga ema. Seisin ukse juures, kui mind kõnetas esiistmel istuv proua: «Palun vaadake, kutsu käpad on otse teie jalgade taga.» – «Ma näen,» kohmasin pisut häiritult. Olen alati silmitsenud lähedusse sattunud koeri, sest nad meeldivad mulle, ning kõige vähem tahaksin haiget teha mistahes loomale.

Pöörasin siiski ringi ja tundsin, kuidas süda tõusis kurku: ma tõesti ei teadnud, et kutsu oli nii lähedale nihkunud. Veidikegi taganedes oleksin astunud väljasirutatud käppadele, mis heledal bussipõrandal tundusid koera kogukusest hoolimata nii haprad. Koduteel läkitasin mind hoiatanud naisele tänusõnad: aitäh märkamast, palun märka ja hoiata edaspidigi.

Jõule on nimetatud ka märkamise ajaks, kui peetakse eriti silmas neid, kes vajavad abi. Enamasti seostub abi rahaga kõige sagedamini ravi ja ravimite ostmiseks, aga ka muudeks elu- ja hingetähtsateks vajadusteks. Inimesed annetavad. Annetuste kampaaniaid ja korraldajaid on palju, nii et kõigile lihtsalt ei saa reageerida, isegi kui rahakott lubaks. Kui midagi on väga palju, hajub tähelepanu ja võime kaasa tunda.

Mu meelest üks mõjusaimaid oli sügisene Estonia sümfooniaorkestri ja solistide heategevuslik ooperigala, mida ERR televisioonis üle kandis. Aitäh mõlemale – loodan, et annetusi kogunes rohkelt, sealhulgas tänuks suurepärase esituse eest.

Mõni aeg hiljem korraldatud annetuste talgud kõlasid vähemalt minu meelest ikka päris veidralt. Teeme ära, kiirtöö korras? Aga olgu, ehk keegi leiab hea põhjenduse sellelegi, sest abivajajaid on tõesti palju.

Kodudeski on kuused ja mittekuused. Hüva, mina ei hakka otsustama, mis on parem, olgugi et kuuselõhnata jõulud on nagu veganite lihata jõulupraad.

Meelde tuleb üks ammune annetamise lugu. See juhtus Indias. Et nõukogude turistile vahetati vaid näputäis rublasid kohalikuks rahaks, pakiti kohvritesse võimalikku vahetuskaupa, et mõnigi kingitus kodustele kaasa tuua. Hästi pidi sobima seep, eriti vängelõhnaline maasikaseep.

Tõesti, turistirühma ümbritses alatasa tihe kerjuste salk, kust kuuldus sosinat «Milo, milo», mis pidi tähendama seepi. «Ärge neile midagi andke,» hoiatas giid, «te ei saa neist siis enam lahti.»

Seisime tihedas ringis ümber hindude kaljuskulptuuri, kui kuulsin selja tagant sosinat: «Milo, milo, baby.»

Nägin kõhna naist, süles sarinurga alla varjatud imik. Et tungiv sosin ei lakanud, urgitsesin käekotist viimase seebi ja pistsin talle vargsi pihku.

Mõne aja pärast nägin sama naist meile järgnemas, kuni ühel hetkel astus ta mu juurde ja surus midagi pihku. Kohkudes nägin, et need olid kaks sabata oravatopist. Selliseid, küll koheva sabaga, müütasid teeäärsed kaupmehed – küllap oli neist keegi praaktopised vaesele naisele andnud.

Alludes kinkija nõudlikule survele, võtsin neist ühe vastu, teise lükkasin otsustavalt tagasi. See õnnetu sabata orav on mul siiani alles.

Küll tahaks, et kõigil hästi läheks! Kogu maailmas. Mõned me seast arvavad teadvat, kuidas seda teha, ning üha sagedamini kostab sõna «keelata». Paraku on igal probleemil mitu tahku, ühest näiliselt heast lahendusest võib sündida hoopis uus ja hullem häda. Ent jaksu kõigile oma tõdede eest seismisel ja selgitamisel – mitte sõjakalt käratsedes, vaid arukalt argumenteerides. Meie, inimesed, oleme ju nii erinevad.