Vahur Afanasjev: Karlova viib mõtted harvesterile Toomemäel

Foto: Artur Kuusi illustratsioon

Karlovasse ehitati uued majad. Pole enam Pargi tänava parki sõjast jäänud vundamendi- ja trepijäänustega, millest talvised kelgutajad kilgates mööda laveerisid. Pahaendeline sõna «arendus», mitte kodud, vaid «kinnisvara». Häving jätkub: aina värvitakse, vahetatakse laudist ja küllap lisandub mõni uus majagi. Nõnda kaob igavikuline mõõde, justkui oleksid aja hambad nüristunud. Veidi veel, ja Karlovast saab ülesvuntsitud ja uusarendatud Supilinn. Talumatu!

Olen niisugust mõtlemist omajagu kohanud. Kipun seda ehk naeruvääristama. Puumajade kontrakultuursus tundub tänapäeval tagurlik, eriti kui mõtelda puumajas puude ahju ajamise keskkonnamõjule ja vana puumaja kordategemise kulule. Ratsionalist-positivist minus mõtleb mitmesaja meetri laiusest buldooserite ahelikust, mis asub ühtlaselt jõrisedes rünnakule ja lükkab​ Karlova kohale kena lageda platsi.

Aga teisalt on see totter mõte. Stiililt stalinistlik-sovetlik progressihullus, keskkonna ümberkujundamine, mille tulemused olid tihti totrad või lausa halvad. Õieti ei peaks stalinismi mainima, sest vanu, säilitamist väärt hooneid hävitati usinalt Lääneski. Brüsselist, kus elasin, olid mitmed arhitektuuriajaloos tähtsad hooned puudu – ütleme ausalt, neid nutetakse taga.

Sõja tõttu on Tartus isegi kesklinnas uutele majadele ruumi. Räägitakse, et Eestis napib töökäsi, muretsetakse, kes maksab minu põlvkonna pensionid. Kui sisserännet ei lubata, siis on pensioniga tõesti kehv lugu. Niikuinii on.

Linna arengu mõttes nuputan alati, kui uued majad kerkivad, kellele neid kortereid ja äriruume õieti tarvis on. Tartus õnneks on tarvis. Veel. Aga tõepoolest puudub otsene vajadus buldooserite järele.

Suur tükk Karlovast on miljööväärtuslikuna linna kaitse all. Reeglid pole kaugeltki nõnda ranged nagu ehitusmälestistel. Minu meelest on Karlova ilme hoidmine põhjendatud. Kesklinnapoolse Karlova asustus on tihe, omavahel hästi sobivate hoonete vahele uusi hästi ei mahugi. Väikese puust Tartu lipulaev Supilinn on palju hõredam ning täiesti loogilisel kombel annavad seal uued majad rohkem tooni kui Karlovas.

Nende jaoks, kes ihkavad romantilist kopitusehõngu, on Karlovagi tuksi keeratud. Ammu juba. Aega ei saa peatada. Pole enam ühiseid veevõtukohti tänaval, hoovi- või koridoripealseid peldikuid, pesukööke keldris või sirelipõõsa taga. Üks väheseid võimalusi aega peatada on kirjutamine. Kasvõi mälu järgi. Joonistada võib muidugi ka. Kuna Karlovas tegutseb uus kunstikool Pallas, on põhjust loota vähemalt praeguse Karlova visuaalset jäädvustamist.

Mainisin ennist vaba ruumi. Julmalt vaadates on Karlovas veel vähemalt üks auk, mille teoreetiliselt võiks täis ehitada. Sealsamas Pallase lähedal – Karlova mõisa esine. Mõisa peahoone on alles. Ausalt öeldes oleks isegi mul raske taluda, kui antaks luba mõisasüda uusarendada. Ehkki kui teha seda eriti põneval viisil, jääksin nähtavasti rahule.

Tore oleks, kui Karlova mõisaga toimuks midagi peale lagunemise. Ehk võiks selle ette platsile hoopis park tekkida? Loodan parimat.

Karlova linnajagu ongi valdavalt rajatud mõisa maadele. Seegi oli ju suur muutus. Suurem kui kimbuke uusi elumaju Pargi tänavas. Sajand-poolteist tagasi hakkas linn hoogsalt kasvama. Selgus, et seni inimestele peamise leiva taganud põllumajandus peab tööstusele ja kolmandale sektorile teed andma. Mõju oli tohutu ning muu hulgas sünnitas see puust üürimajad, mis Karlovale tooni annavad. Imetabane, et neid hooneid tornikeste ja puitpitsiga kaunistati. Tänapäeval tooks selliste tornikeste ehitamine kaasa nii mõnegi pahase leheloo.

Filosoofi, Kastani, Jaama ja Puiestee, Peetri ja Ujula tänava, Supilinna, Tähtvere, Maarjamõisa, Tammelinna, Toometaguse ja Karlova miljööväärtuslik ala, lisaks südalinna arheoloogiline miljööpiirkond. Karlova on kena tervik, las olla. Buldooserid on liialdus, palun vabandust.

Ent ikkagi tundub, et äkki hoiame liiga suurel alal kinni 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Tartust? Muuseas, tol ajal oli Toomemägi üpris lage ning sealt nägi kaugele. Kas Toomemäe endisaegse miljöö taastamine oleks piisav argument harvester käiku lasta?