Jüri Kõre: kevaded muutuvad järjest vaiksemaks

Jüri Kõre Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Raja tänava õunaaia hoonestamisel olnuks võimalus puid säilitades saavutada imetabane elukeskkond, kuid paljudest neist puudest, mida planeerija pidas säilitamist väärivaks, pole kändugi järel.

Tartlased on keskkonnateemadel tegijad. Olid ju nemad rohkem kui veerandi sajandi taha jäänud fosforiidisõjas eesrindel ja suutsid läinud aasta tselluloosilahingus enda taha koondada pool riiki. Seetõttu on mõistetav, et tartlaste noorem põlvkond ei piirdu vähemaga. Raekoja ees protestitakse nii Amazonia vihmametsade raiumise kui ka Gröönimaa jää sulatamise vastu.

Kahju, et metsad ega jää neist protestidest kübetki ei võida. Samal ajal tehakse meie silma all nii suuremaid kui ka väiksemaid sigadusi, mis mõjutavad elukeskkonda ja kulutavad mõttetult ressursse.

Aasta algul teavitas Heiki Valk ajalehes lageraiest Supilinnas Oa ja Emajõe tänava vahel. Poolteistsada või rohkem puud, suuremad 0,7-meetrise tüveläbimõõduga, läks seal sae alla kortermajadele koha tegemiseks. Eks neid raieid ole olnud varem ja tule hiljemgi. Kuid kurb, et nad muutuvad järjest brutaalsemaks. Kahes jaos on samasugust haljastuse harvendust tehtud Tammelinnas maaülikooli endises Raja tänava aias. See metsistunud ala oli täpselt selline, nagu oleme lapsepõlves lugenud juttu mõnest imeaiast. Erinevus vaid selles, et tegu on muinasjutuaiast palju suurema, tervelt 8,4-hektarise maalahmakaga. Kvartali kohta kehtiv planeering lubab vägagi inimsõbralikku (või on see hoopis loodushoidlik?) lähenemist! Refereerin (ei tsiteeri) detailplaneeringu seletuskirja.

Puudest on näidatud likvideeritavatena (mis kole sõna!) hoonestuse ja tänavate alla jäävad või valgust ja nähtavust varjavad. Ülejäänud puude säilitamise üle otsustab krunti omandav inimene.

Aiaga piirnevate kruntide omanikud räägivad, et kohe lageraie alguses tulid tihased majade juurde toitu nõudma.

Ei saa eeldada, et igaüks tahab endale lagedat ala, kus buldooser võib vabalt sõita. Lähtudes säästlikkuse printsiibist ja olemasolevate väärtuste maksimaalsest ärakasutamisest, tuleb inimestele anda võimalus teha õigeid valikuid. Uute puude kasvatamine võtab teadupärast aega inimpõlve.

Krunti ümbritsev kuusehekk on määratud osaliselt likvideerida, Savi tänaval ei ole enne koolimaja ehituse algust ette nähtud hekki raiuda, sest kohalikele on puud armsad ja loovad turvalise tänavaruumi. Tänavate ääres on senist haljastust osaliselt ära kasutatud ja planeeritud juurdeistutust.

Kes on aga sellest kohast viimastel päevadel mööda sõitnud, teab: vastupidi planeeringu seletuskirjas lubatule saab alal just buldooseriga ringi sõita. Osaliselt on alles tulevase Tammepärja tänava äärne võimsate vahtrate rida, mõned võõrliigid (punane vaher, serbia kuused, elupuud ja roomava kadaka puhmad).

Kuid neist puudest, mida planeerija pidas säilitamist väärivateks (jalakad, pärnad, tammed), pole kändugi järel! Pääsenud on linnahaljastuses mitte väga populaarsed kased, mõni kuusk ja paju, üksik mänd.

Planeeringu kinnitamisest aastal 2005 on omajagu aega möödas. Ja aedniku käeta jäänud ala muutus selle aja jooksul. Mõnes aiaosas lämmatab vahtravõsa viljapuid. Teisal valitses aga kevadisel õitseajal samasugune valge-roosa värv nagu kümme või kakskümmend aastat tagasi. Sügisel olid puud ja puualused vastavalt sordile kas punaseid, kollaseid või rohelisi ubinaid täis. Paarkümmend või rohkem sorti.

Ei saa eeldada, et igaüks tahab endale lagedat ja tühja ala, kus buldooser võib vabalt sõita.

Linnast välja minemata said ümbruskonna lapsed tuttavaks väiksemate metsaloomadega: rebased, oravad, nirgid, siilid. Vaid jänes oli harv läbijalutaja. Nende elupaigad oleksid enamikus kadunud ka vähema raietöö korral.

Kuid raiet saanuks teha praegusest teistsugusel moel, järk-järgult, jättes vastavalt planeerija soovitusele koolimaja ala viimaseks. See oleks andnud loomadele kohanemisaega. Aiaga piirnevate kruntide omanikud räägivad, et kohe lageraie alguses tulid tihased majade juurde toitu nõudma. Tavalisel aastal alles märtsikuus!

Vahest sama unikaalne kui oli selle ala haljastus – ehisaia osas võõrpuud, ilupõõsad ja püsikud, tarbeaias viljapuud ja sekka taluhaljastuse esindajad pihlakas ja toomingas, pähklipuu, alõtša, siberi kontpuu, pensilvaania toomingas jt –, oli ka mikrokliima. Hekiga varjatud ala oli naabruskonnale omamoodi ahjuks. Pidas halva ilma korral kinni põhja- ja kirdetuule ja päikesepaistelisel päeval kogus soojust.

Naabruskonna inimeste suhtumist tühermaa tegijatesse näitavad nende istutatud jaapani kirsipuud. Ja lapsevanema(te) plaan plats tasandada ning teha sinna jalgpalliväljak. Et kinnistule tuleb ühe- ja kahepereelamute piirkond, see on iseenesest super.

Ega õunaaiast elamupiirkonna tegemine pole Eestis midagi erakordset. Tean mõne tuttava näitel, kuivõrd nauditakse sellises «aednikumajas» elamist. Tartul oli võimalus rohkem kui poolesajale perele samasugust luksuslikku elu pakkuda.

Muidugi on ka neid, kes maja ümber eelistavad jalgpallimuru või Eesti haljastuse päris pikas traditsioonis kalmistupuuks peetavat elupuud. Seekord langeski liisk viimaste kasuks.

Kuna kirjeldatud lageraietes on midagi sarnast, tuleks olla tähelepanelik tuleviku suhtes. Ega äkki sama saatus taba ehituse algusjärgus olevat Lina tänava kvartalit, kus üks osa hoonestamisega seonduvatest kuludest on nüüdseks juba suudetud optimeerida?

Aga Tammelinna elanikele hoolt tihastele seemnete ja oravatele pähklite panemisel. Sest ka Tartu vapiloomale varem talvevarud kindlustanud Vaarika tänava äärne sarapuuhekk läks hakkpuiduks!