Eestlase viis ülikooli soov härraks saada

Rikas ja vaene tudeng. Foto: Artur Kuus illustratsioon

Käsitame oma ülikooli minevikku sageli eesti rahvuslike pürgimuste seisukohalt – Tartu ülikool kui meie rahvusliku eliidi taimelava, kus algul baltisaksa ülemvõim ja hiljem venestuspoliitikat trotsides pandi alus oma kõrgharitlaskonnale, teaduskeelele ja paljudele teistele oma asjadele.

Mis oligi nii, aga mitte ainult nii.

Lisaks oleme kujutlenud ülikooli kui teaduslike pürgimuste taimelava, kui suurkooli, mille peahoone sammaste vahelt unistas viimne kui üks immatrikuleerunu end väljuvat kui just mitte doktoritiitliga, siis vähemalt magistrina. Ka see on osa tõest, aga ainult osa.

Ahvatlev riigiteenistus

Suure osa tsaariaegsete Tartu tudengite ja ka eesti üliõpilaste hariduspüüdlusi tõukasid tagant hulga maisemad sihid. Kõige rohkem oli üliõpilaskonnas neid noori mehi – naised lubati Tartu ülikooli alles esimese maailmasõja ajal arstide ja õpetajate nappuses –, kes seisuslikus ühiskonnas otsisid väljapääsu oma alamast seisusest, et «härraks saada».

See ei kehtinud mitte ainult talupoegade, vaid ka linlaste ja riigi ülalpidamisel õppinud vene õigeusu seminaride lõpetajate kohta, sest külapreestriamet mõnes jumalast unustatud kolkas ei olnud just unistuste elukutse, vaimulikukarjääri järgmised astmed vaimuliku akadeemia kaudu olid ligipääsetavad aga ainult murdosale kõige parematest seminaristidest.

Riigiteenistus oli ahvatlev, sest pakkus mitmesuguseid hüvesid.

Venemaa seisuslik riigikorraldus eelistas omandi-, haridus- ja teenistusküsimustes aadelkonda kuni kodanikuõiguste kehtestamiseni 1917. aasta kevadtalvel. Tartu ülikool taastati 1802. aastal küll eelkõige kolme Balti kubermangu aadliseisusest või kirikuõpetajate poegadest noormeeste jaoks, kuid juba varsti oli tudengite seas hulk linnade alamkihtidest ja isegi pärisorjade seast pärit tudengeid.

Euroopa kannul ajakohastuv Venemaa vajas kvalifitseeritud ja karjäärihimulist ametnikkonda. Nagu paljudes asjades eeskujuks olnud Preisimaal, oli ka Venemaal suur osa ülikooliharidust nõudvatest ametitest – ametnikud, kohtunikud, gümnaasiumiõpetajad, arstid, farmatseudid, veterinaarid, aga ka teadlased jpt – riigiteenistuses.

Teenistus oli ahvatlev, sest pakkus mitmesuguseid hüvesid, alates kindlast palgast, karjäärist mööda teenistustabeliga ette kirjutatud astmestikku, mille kõrgematel pulkadel võis välja teenida eluaegse ja veel kõrgematel ka pärandatava aadlitiitli koos kõigi privileegidega, ning lõpuks ka pensioni, mille õigust tavalistel riigialamatel polnud.

Vene pärusaadli pärusmaaks oli sõjaväeteenistus ja mõisapidamine. Pärusaadlil oli valitseja teenimise kohustus ja enamasti täideti seda just nimelt ohvitserina. Need, kes mingil põhjusel sõjaväkke ei läinud, astusid piisavate võimete olemasolu korral ülikooli.

Parem haridus, parem elu

Mitte kõigi alamast seisusest teenistusse pääsenud meeste karjäär ei edenenud päritava aadlitiitlini. Küsimus, mis saab eluaegse aadlitiitliga meeste, sh vaimulike – nende staatus oli eelmistega võrdsustatud – lastest ja lesest, vajas lahendamist. 1832. aastal loodi aukodaniku seisus, mis võis samuti olla nii pärandatav kui ka eluaegne ning mis vabastas, nagu ka aadli ja vaimulikkonna pearahamaksust, nekrutikohustusest ja ihunuhtlusest kui karistusest ning andis privileege omandiõiguse vallas.

Pärandatava aukodaniku tiitli pärisid eluaegse aadlitiitli omanike ja vaimulike järeltulijad ning eluaegne aukodaniku tiitel annetati alamast seisusest ülikoolilõpetajale, aga ka gümnaasiumi kuld- või hõbemedaliga lõpetajale. See muutis kõrghariduse omandamise alamast seisusest meestele ahvatlevamaks ka siis, kui nad riigiteenistusse ei pääsenud.

Aleksander II (valitses 1855–1881) ajal arendati küll tsaaririigi haridussüsteemi, vabastati pärisorjusest talupojad ja kehtestati üldine sõjaväeteenistuskohustus, kuid seisuslik ühiskonnakorraldus ja isevalitsus säilisid. Toonane haridusminister krahv Dmit­ri Tolstoi (ametis 1866–1880) ja vene konservatiivne publitsist Mihhail Katkov sõnastasid hariduse seisuslikes rööbastes hoidmise plaani. Klassikalised gümnaasiumid ja ülikoolid pidid olema aadli ja kõrgema ametnikkonna poegade päralt. Linnakodanike, kaupmeeste ja ettevõtjate poegadele jäänuks reaalkoolid ning kõrgemad tehnilised, kommerts- ja muud õppeasutused.

Talupojaseisuse nutikamatele poegadele nähti ette õpingud põllumajanduskoolides, preestripojad pidid jätkama oma isade ametit ja õppima vaimulikes seminarides ning nooremohvitseride järeltulijatele peeti kõige seisusekohasemaks sõjaväelist karjääri.

Tartu ülikoolis tudeeris 1916. aasta lõpus 391 eestlast ning rahvusena olid nad üliõpilaskonnas neljandal kohal.

Kuid 1915. aastal Tartu ülikoolis immatrikuleeritud 2654 mehest oli ligi veerand talupojaseisusest, 22 protsenti õigeusu vaimulike pojad ja 21 protsenti kuulus linna alamkihtidesse. Pärusaadlikke oli 12, teenistusastmega meeste poegi 13 ning aukodanike poegi ja linna ülemkihi liikmeid kaheksa protsenti. Seega oli kaks kolmandikku tudengeist alamast seisusest. Need arvud näitavad, et Tolstoi ja Katkovi kavatsusest pikemas vaates asja ei saanud.

Rahvusena neljandad

Tsaariaegne Balti seisusteõigus ei lõiminud endasse Vene teenistusaadli ja isikliku aadli süsteemi ning baltisaksa rüütelkondadesse kuulus ainult siinne põlisaadel väheste eranditega, kelle seas eestlasi ei olnud. Kuid sünni poolest eestlasi sai Vene riigiteenistuse kaudu aadlikuks terve hulk. 20. sajandi alguses oli eluaegse aadli õigused andnud õue-, kolleegiumi- või riiginõuniku teenistusaste üsna tavaline kauem ametis olnud arstide, gümnaasiumiõpetajate ja ülikooliõppejõudude seas. Rääkimata sõjaväest, kus polkovniku auaste andis pärandatava aadlitiitli.

Enamiku nende teenistus- või auastmeteni teeninud eesti meeste nimed on vähe tuntud, sest rahvuslike asjade viljelemisel paistsid nad vähem silma ning paljud ka venestusid või saksastusid.

Üliõpilaste leht oli 1915. aastal kõigi Vene- ja välismaa ülikoolide ning kõrgkoolide peale kokku lugenud 830 eesti üliõpilast ja 630 eestlasest ülikooli lõpetanut. Need arvud näitavad, et eestikeelset ülikooli ei pidanud avama tühjale kohale. Sadu eesti tudengeid soovis õpinguid kodumaal jätkata.

Nii tudeeriski Tartu ülikoolis 1916. aasta lõpus 391 eestlast ning rahvusena olid nad üliõpilaskonnas venelaste, juutide ja sakslaste järel neljandal kohal. Kokku oli tudengeid tol aastal 2624. Varem peeti Venemaal üliõpilaste statistikat seisuste kaupa, rahvused toodi nüüd eraldi välja ainult sõja tõttu Saksamaaga ja sakslaste suure osakaalu tõttu Tartu üliõpilaskonnas. Kuid ligi 400 eesti üliõpilast näitab, et eesti ühiskonnal oli piisavalt jõudu sadu noori mehi ülikoolidesse saata. Oma osa on sellelgi, et ülikooli immatrikuleerimine aitas sõjaväekutset vältida või vähemalt edasi lükata.