Erkki Bahovski: Tartu tähtpäeva ootuses

Erkki Bahovski Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kui 1. detsember 2019 möödus Tartus suurejooneliselt eestikeelse Tartu ülikooli 100. aastapäeva tähistamisega (sinna ei jõudnud kahjuks ei president ega peaminister), siis märksa tagasihoidlikumalt on tähistatud Tartu rahu läbirääkimiste algust 4. detsembril. See pole etteheide, sest rahvusülikooli sajas aastapäev vääribki suuremat tähelepanu kui rahuläbirääkimiste algus 100 aastat tagasi. Pealegi polnud toona, läbirääkimiste algfaasis sugugi selge, kuidas need lõpevad või üldse Eesti Vabariigi saatus kujuneb, sest Narva kaitselahingud veel käisid.

Niisiis seisab Tartul veebruaris ees suurejooneline tähtpäev ehk Tartu rahu 100. aastapäev. Sellele eelneb üle vabariigi relvarahu 100. aastapäev 3. jaanuaril, kuid 2. veebruar 1920 on ennekõike seotud Tartuga, sest just see oli koht, kus rahuläbirääkimisi peeti ja kus rahulepingule alla kirjutati.

Lisaks juunis peetavale soome-ugri rahvaste maailmakongressile on Tartu rahu aastapäeva tähistamine kahtlemata linna teine tulevase aasta tähtsündmus. Ja paistab, et linn võtab ülesannet tõsiselt, sest sündmused ei leia aset üksnes 2. veebruaril 2020, vaid juba enne seda.

Diplomaatiline viisakus on pannud ka välisminister Urmas Reinsalut esitama kutset tulla Tartu rahu ümmargust aastapäeva tähistama oma Vene kolleegile Sergei Lavrovile. Loomulikult on see kurioosum, sest Venemaa arvates Tartu rahu enam ei kehti. Samas oleks tõepoolest imelik jätta kutse esitamata, sest Nõukogude Venemaa oli Tartu rahu teine pool.

Loomulikult seisneb Tartu rahu hetke põhiküsimus piirilepingutes.

Ning võibolla on küsimus ajas: 2004. aastal osales esimest korda Normandia 1944. aasta D-päeva tähistamisel ka Saksamaa toonane kantsler Gerhard Schröder. Enne seda polnud Saksa kantslereid sinna kutsutud. Nii et võibolla jõuab Tartu rahu tähistama kunagi ka Venemaa esindaja.

Loomulikult seisneb Tartu rahu hetke põhiküsimus piirilepingutes. Ei ole selge, kas ja millal võiksid kummagi riigi parlamendid piirilepingud (maismaa ja mere oma) ratifitseerida. 2014. aastal, kui Eesti ja Venemaa piirilepingutele teist korda alla kirjutasid, paistis, et ratifitseerimine on lähikuude küsimus. Siis aga algasid Krimmi sündmused ja ratifitseerimine lükkus määramatusse tulevikku.

Tartu rahu 100. aastapäev ei piirdu paraku pidulike üritustega. Sisepoliitilist kära saab üles kloppida nende alade küsimuses, mis Tartu rahu järgi kuuluksid justkui Eesti Vabariigile, kuid mille VNFSV annekteeris pärast teist maailmasõda. Õnneks ei ole sel aastal valimisi (kujutage ette olukorda, et sajand Tartu rahust täitunuks eelmisel aastal, just enne märtsis peetud riigikogu valimisi), kuid nii piirilepete toetajad kui ka nende vastased võimendavad kahtlemata aastapäeva ajal oma sõnumeid. Et Eesti ühiskond on lõhki ja viisakad avaldused visatud ajaloo prügikasti, saame tõenäoliselt näha väga suurejoonelist poriloopimist. Aga Tartu rahu aastapäev tuleb sellegipoolest.