Profirattur Alo Jakin pidi karjääri ootamatult lõpetama

Alo Jakin. Foto: Sille Annuk

Tartust pärit Alo Jakinil on seljataga edukas profiratturi karjäär, millest uueks lepinguks siiski ei piisanud. Euroopa mängudelt hõbeda toonud, Eesti meistriks ja aasta parimaks jalgratturiks valitud Jakin sai novembri lõpus ootamatu uudise. Tema klubi St Michel – Auber93 jäi ilma ühest suursponsorist ning ühtäkki puudus raha, et Jakini sõitmist toetada. Tema mänedžer profitiimides uut lepingut ei leidnud.

Nüüd seisab 33-aastane Jakin uute valikute ees, olles küll töötu, aga tulvil väärtuslikest kogemustest.

Jakin on aastate poolest küll kõrges vanuses profirattur, kuid kavatses sadulas püsida veel ligi kaks aastat. Ratturite turul mängivad rolli head kontaktid ning mitte alati head tulemused. «Ootasin vastust, teades, et lepingu saab 28 või 30 ratturit, aga täpne arv polnud selge,» rääkis Jakin. «Novembri lõpus tuli uudis, et kohti on siiski vaid 28 ratturile ja mina ei ole üks nende hulgas.»

Tagasihoidlik eestlane

Tema sõnul eelistatakse tihti suurriigi rattureid. «Kui oled väiksest riigist nagu Eesti, on ka sinu kandepind väiksem,» selgitas Jakin. «Sponsorid ootavad sõitjalt reklaami ning rattur esindab oma riiki. Mitte alati ei leia sponsor palju ühist eestlasega, kui valikus on veel hispaanlane või prantslane.» Ratturite hulgas tuleb olla staar, et lepingud oleksid kogu aeg võtta. «Kui oled lihtsalt töökas ja tubli, tähendab see seal halli massi,» rääkis ta.

Üks võimalustest oli jätkata sõitmist oma tiimis miinimumpalga eest, millega Jakin ei nõustunud. «Seal olid mitmed selle pakkumisega ka nõus, enamasti nooremad. Mina aga pole enam 20-aastane ja ma pean mõtlema ka oma perele,» rääkis Jakin. Tagantjärele peab ta end ka liiga tagasihoidlikuks. «Ehk oli minu probleem see, et ma pole kunagi ennast kuskil väga reklaaminud. Pigem olen olnud tagasihoidlik,» märkis ta.

Alo Jakini üks parimaid sõpru, Cycling Tartu asutaja Rene Mandri ütles, et sellises olukorras ei saa kedagi süüdistada. «Mänedžeri töö on leida meeskond, ta pole lihtsalt sellega hakkama saanud, kuigi Alo on hästi sõitnud,» tõdes Mandri. «Alo tasemest nõrgemaid mehi on profitiimi võetud küll, aga kui kohapealt on võtta omasid, võetakse nemad.»

Sind visatakse ookeani, et hakka nüüd ujuma. Keegi ei hoia käest kinni ega hoolitse kogu aeg, ütles Alo Jakin.

Mandri sõnul on eestlaste kulu välismaal treenides palju suurem kui kohalikel. «Prantslane saab sama raha eest sõita, mis eestlasel kulub kodu üüriks või kojusõiduks,» selgitas ta.

Jakin on olnud üsna isepäine rattur, kes võttis profikarjääris isikliku treeneri alles poolteist aastat tagasi. «Ilmselt oleksin pidanud selle otsuse tegema juba varem. Treener ütles mulle, et arenen sama kiiresti nagu 25-aastane rattur. Potentsiaali jagus, sellepärast ongi kahju, et lõpp praegu tuli,» sõnas Jakin. Ometi vaatab rattur oma karjäärile tagasi rahulolevalt.

Elu hundikarjas

Tippratturi karjäär on andnud Jakinile kõva elukooli ning õpetanud teda igast raskusest jagu saama. «Sind visatakse ookeani, et hakka nüüd ujuma. Keegi ei hoia käest kinni ega hoolitse kogu aeg,» märkis ta. Kui ta 2006. aastal väljaspool Eestit sõitma hakkas, tuli õppida suhtlema teises keeles, kohaneda võõras keskkonnas ning õppida inimeste hulgas õigesti laveerima. «Prantslaste jaoks me oleme ikka idablokk. Kui lähed ja hakkad oma põhimõtteid neile õpetama, võid kohe jalga lasta,» sõnas Jakin. «Esmalt tuleb nende järgi tegutseda, aga mitte olla ka liialt lükatav-tõmmatav, sest siis kasutatakse sind ära.»

Alo tasemest nõrgemaid mehi on profitiimi võetud küll, aga kui kohapealt on võtta omasid, võetakse nemad, tõdes Rene Mandri.

Karjääri lõpetamine on paras šokk, sest tavaelu on erinev. Kui profitiimis tuleb sõita ja tulemusi tuua, siis igapäevases elus on tarvis ka teistele asjadele mõelda. Mandri sõnul on valikud karjääri lõppedes keerulised. «Tihtipeale oled ratturina kolinud Eestist ära nii vara, et puudub kõrghariduse paber. See-eest on hulga kogemusi ning ka teadmisi, sest kodust pikalt eemal olevad sportlased loevad palju,» ütles Mandri. «Tagasi kodus olles pead ettevaatlikult jälle nullist alustama. Kõige karmim on see, et seedimisaega pole. Tasub loota sellele, et oled saanud nii palju raha kõrvale panna, et võid natuke aega tasuta tööd teha ja ennast tõestada.»

Jakini sõnul on positiivne see, et ta saab nüüd perega koos olla, varem tuli Eestist eemal olla aastas mitusada päeva. Kuigi otsad on lahtised, ei välista rattur, et jääb mingil kujul jalgrattaspordi juurde. Üks samm korraga.