Eesti mükoloogiaühing valis oma aastakoosolekul Tartus 2020. aasta seeneks alpi põdrasambliku (Cladonia stellaris), teatas ühingu esimees Külli Kalamees.
Mükoloogiaühing valis aasta seeneks alpi põdrasambliku
Esimees edastas Polina Degtjarenko ja Inga Jüriado koostatud selgituse, mille kohaselt on ligikaudu 20 protsenti seentest kohastunud püsivalt koos elama vetika ja/või tsüanobakteriga. Selline püsiv kooselu on nimetatud samblikuks.
«Samblikud erinevad üksteisest nii väliskuju, värvuse kui ka elupaigaeelistuste poolest. Eestis on teada ligi tuhat seeneliiki, mis moodustavad samblikke,» lisasid Degtjarenko ja Jüriado. «Enamus samblikest on raskesti märgatavad, sest nende keha ehk tallus on vaid õhukese kooriku taoline, mis katab puude koort, kive või maapinda. Kolmandik samblikest on aga suuremad ja looduses kergemini leitavad, nende seas ka alpi põdrasamblik.»
Samblikke aetakse sageli segi sammaldega, sest nad on sarnaste nimedega, kasvavad tihti samades kasvukohtades ja isegi läbisegi. Samblad on aga eostaimed, neil on eristatavad varred ja lehed ning värvuselt on nad valdavalt eri tooni rohelised.
Põdrasamblikud moodustavad maapinnal tihedaid murutaolisi vaipu. Samblikuvaiba värv ja muster võib varieeruda – tumehallist kuni kollakasroheliseni, ühtlaselt lamedast kuni kohati miniatuurseid mäekesi meenutava maastikuni.
«Alpi põdrasamblik (Cladonia stellaris) on teistest põdrasamblikest kõige silmatorkavam,» on kirjas selgituses. «Ta moodustab kollakashalle kuni 15 cm kõrguseid, iseloomulikke kuppeljaid põõsakesi, mille järgi on teda kerge eristada teistest põdrasamblikest. Oma dekoratiivse välimuse tõttu kasutatakse alpi põdrasamblikku sageli kaunistamiseks, seda eelkõige jõulupärgades.»
Kuigi alpi põdrasambliku leiukohti on teada üle Eesti, kasvab ta siiski vaid kindlates elupaikades - maapinnal nõmme- ja palumännikutes, nõmmedel, luidetel ja liivikutel, harvem ka puidul, näiteks kõdunenud kändudel. Alpi põdrasamblikku ei leidu siiski igas kuivas männikus. Aeglase kasvu ja levimisviisi tõttu võib teda kohata kõige rohkem vanades, üle 80 aasta vanustes metsades.