Sirje Toomla: kas suurtäht lisab väärikust?

Sirje Toomla

FOTO: Margus Ansu

Võiks ju arvata, et keeletoimetajalt küsitakse palju keerulisi keeleasju. Näiteks, kuidas pöörata sõna naasma või kas siia käib koma või mis vahet on sõnadel enamik ja enamus. Vale puha. Kõige enam tekitab kirgi läbiv väiketäht asutuste nimetustes, nagu Tartu ülikool või saksa kultuuri instituut.

Suurt ja väikest tähte hakati eristama keskajal, suurtäht tähistas esialgu lõigu või lause algust. Alles 17. sajandi alguseks kujunes suurtähest ka nimede eristaja. Lihtne põhimõte kirjutada kõik nimed suure tähega komistab aga probleemile, et alati pole lihtne teha vahet, mis on nimi ja mis pole. Süvenemata (keele)filosoofilistesse teooriatesse võib öelda, et nimi ei tähenda seda, mida ta tähendab, ning nimetus tähendab just seda, mida ta tähendab.

Asutustel võib olla nii nimi kui ka nimetus. Selgetes nimetustes, nagu eesti keele instituut, kiputakse ikkagi pidama ainuõigeks suurtähte. Selline ametlikkussuurtäht on kantseleisüsteemi erinähtus, mis on tõenäoliselt tulnud eesti keelde Vene aja ametiasutuste suure mõju tõttu argielule. Ametlikkussuurtäht näitab, et tegu on täispika nimetuse ametliku, registreeritud kujuga. 1930. aastate grammatikates lubatakse sellised nimetused kirjutada nii suur- kui ka väiketähega: kui on vaja rõhutada nimetuse ametlikku kuju, näiteks dokumentides, siis suurega, muudel juhtudel ehk tavakasutuses väikesega. Koha- või isikunimi kirjutatakse loomulikult ka nimetustes suurtähega. Just sedasi, nagu tänapäeval eesti keeles. Nõnda on õige nii eesti keele instituut kui ka Eesti Keele Instituut.

Nõukogude ajal kinnistus nimetustes ülimussuurtäht, mis pidi näitama asutuse tähtsust ja suurust.

Nõukogude võimu tulekuga suurenes vene keele mõju ning asutuste nimetusi hakati kirjutama teiste põhimõtete järgi: algustäht olenes asutuse tähtsusest, suurusest ja liigist. Õige oli kirjutada Tartu Riiklik Ülikool kui Eesti väärikaim haridusasutus, kuid Puiatu erikool, kuhu saadeti pättust teinud poisid, väikesega. Samuti tuli suurtähega kirjutada suuremate ja tähtsamate asutuste osakonnad, näiteks Harju Rajooni TSN TK Sotsiaalkindlustuse Osakond.

Seega kinnistus nõukogude ajal nimetustes ülimussuurtäht, mis pidi näitama asutuse tähtsust. Ülimussuurtäht, mis on samuti kantseleikeele ilming, polnud ka varem eesti keeles võõras. Kõik me teame kiitusväljendeid, nagu «Ta on Õpetaja suure algustähega». Kiidetav on teistest pedagoogidest justkui kõrgemale tõstetud kas tänu tema isikuomadustele või ametioskustele. Ka on tsaariaegsetest ajalehtedest näha, et näiteks keiser kirjutati suurtähega, ja mitte ainult, isegi isakesele tsaarile viitav tema pandi kirja suurtähega.

Veel 1930. aastate grammatikates kõlab soovitus kirjutada pöördumistes direktor jne suurtähega. Tava kehtis nõukogude aja lõpuni.

Kui kirjutada asutuse nimetus läbiva väiketähega, ei pisenda see kuidagi asutuse väärikust ega tähtsust. Ja suurtäht omakorda ei tõsta seda kõrgemale.

Tagasi üles