Suurt ja väikest tähte hakati eristama keskajal, suurtäht tähistas esialgu lõigu või lause algust. Alles 17. sajandi alguseks kujunes suurtähest ka nimede eristaja. Lihtne põhimõte kirjutada kõik nimed suure tähega komistab aga probleemile, et alati pole lihtne teha vahet, mis on nimi ja mis pole. Süvenemata (keele)filosoofilistesse teooriatesse võib öelda, et nimi ei tähenda seda, mida ta tähendab, ning nimetus tähendab just seda, mida ta tähendab.
Asutustel võib olla nii nimi kui ka nimetus. Selgetes nimetustes, nagu eesti keele instituut, kiputakse ikkagi pidama ainuõigeks suurtähte. Selline ametlikkussuurtäht on kantseleisüsteemi erinähtus, mis on tõenäoliselt tulnud eesti keelde Vene aja ametiasutuste suure mõju tõttu argielule. Ametlikkussuurtäht näitab, et tegu on täispika nimetuse ametliku, registreeritud kujuga. 1930. aastate grammatikates lubatakse sellised nimetused kirjutada nii suur- kui ka väiketähega: kui on vaja rõhutada nimetuse ametlikku kuju, näiteks dokumentides, siis suurega, muudel juhtudel ehk tavakasutuses väikesega. Koha- või isikunimi kirjutatakse loomulikult ka nimetustes suurtähega. Just sedasi, nagu tänapäeval eesti keeles. Nõnda on õige nii eesti keele instituut kui ka Eesti Keele Instituut.
Nõukogude ajal kinnistus nimetustes ülimussuurtäht, mis pidi näitama asutuse tähtsust ja suurust.
Nõukogude võimu tulekuga suurenes vene keele mõju ning asutuste nimetusi hakati kirjutama teiste põhimõtete järgi: algustäht olenes asutuse tähtsusest, suurusest ja liigist. Õige oli kirjutada Tartu Riiklik Ülikool kui Eesti väärikaim haridusasutus, kuid Puiatu erikool, kuhu saadeti pättust teinud poisid, väikesega. Samuti tuli suurtähega kirjutada suuremate ja tähtsamate asutuste osakonnad, näiteks Harju Rajooni TSN TK Sotsiaalkindlustuse Osakond.