Sarv tegigi seda, mis küll palju tema hingelisi vaevusi ei leevendanud. Kannatamatult ootas ta kommuuni ja sõja lõppemist ning Peeter Põllu Tartusse naasmist, kurtes oma ülestähendustes, et ei tea, mis edasi teha, sest timukaks või timukatöö pealtvaatajaks minna ei taha.
Kui Põld 1919. aasta jaanuaris oma ametikohale naasis, sõitis Sarv viieks kuuks välismaale teadmisi koguma, see aeg oli tema jaoks eelneva karmi perioodi leevenduseks. Sarv oli koostanud plaani, milliseid välismaa ülikoole külastada, et võtta eeskuju meie ülikooli tööle lükkamisel. Ehkki Sarvel oli kavatsus uurida väga erinevate Euroopa ülikoolide tööd, veetis ta enamik aega Londonis Briti muuseumi raamatukogus. Suurimaks eeskujuks meie ülikoolile pidaski ta lugemissaale, kus olid rikkalikud avakogud.
Kui Sarv 1919. aasta augustist tagasi Tartusse jõudis, ootas teda matemaatika-loodusteaduskonna dekaani ametikoht, mis ülikooli esimestel tööaastatel tähendas südaöösse ulatuvaid koosolekuid, inimeste otsimist õppejõudude ametikohtadele ja paljusid muid ülesandeid. 7. septembril 1919 kinnitati Jaan Sarv puhta matemaatika professori kohusetäitjaks ning kuna esialgu oli täitmata ka füüsikaprofessori koht, langes seegi töö tema õlgadele.
Sarv, kellele enda sõnul «monomahi müts» ei sobinud, sai 1920. aasta aprillis, pärast korduvaid palveid lahti dekaaniametist. Nüüd võis ta pühenduda matemaatikale ning kaitses 1931. aastal doktoritöö teemal «Geomeetria alused».
Tartu ülikoolis töötas Sarv 1951. aastani, mil ta siirdus pensionile, enne seda oli ta nimetatud kulaklik-natsionalistlikuks elemendiks ja vabastatud kateedrijuhataja kohalt. Nii matemaatikas kui ka teistes valdkondades julgelt omamoodi mõtlev Jaan Sarv suri 1954. aasta 23. augustil ning ta maeti Raadi kalmistule.