Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/12/11/12803228t1h702b.jpg)
Tartu ülikooli juubeliürituste järel väärib meenutamist mees, kelle panus eestikeelse ülikooli rajamisel oli üpris märkimisväärne. See on matemaatikaprofessor Jaan Sarv, kellel tuli täita ülikooli kuraatori ülesandeid 1918. aasta detsembrist 1919. aasta jaanuarini, mil kuraator Peeter Põld pidi Eesti töörahva kommuuni võimude eest Tartust põgenema.
Tartu ülikooli juubeliürituste järel väärib meenutamist mees, kelle panus eestikeelse ülikooli rajamisel oli üpris märkimisväärne. See on matemaatikaprofessor Jaan Sarv, kellel tuli täita ülikooli kuraatori ülesandeid 1918. aasta detsembrist 1919. aasta jaanuarini, mil kuraator Peeter Põld pidi Eesti töörahva kommuuni võimude eest Tartust põgenema.
Jaan Sarv sündis 1877. aasta 21. detsembril Vana-Võrumaal Hargla kihelkonnas Saru vallas. Saru ja Mõniste vallakoolis õpinguid alustanud noormees jätkas kooliteed Alūksne õigeusu kirikukoolis, kuna tema vanemad olid ostnud talu Alūksne lähedale Mālupe valda.
Edasise hariduse omandas Sarv suuresti iseõppimise teel, kuna ta rahakott ja ka omapärased huvid ei köitnud teda tihedasti ühegi kooli külge. Ta astus küll Treffneri kooli, kuid kohal käis vaid poolteist aastat – esmalt selleks, et luua alus, ja viimane poolaasta oma iseõppimisel omandatud teadmiste silumiseks.
Ootamatu pööre
Kui Sarv oli 1899. aastal sooritanud gümnaasiumieksamid, jätkas ta õpinguid Tartu ülikoolis. Sarve huvitas gnoseoloogia, teaduse elementide otsimine, millele ta lootis leida vastuseid matemaatikat õppides. Õppimine ülikoolis nõudis mitu pausi, et teenida elatist nii populaarteaduslikke artikleid kirjutades kui ka eratunde andes.
Pärast 1905. aastat tuli pahempoolse maailmavaatega Sarvel mõnda aega hoiduda Eestist eemale, mille ta sisustas hoopis Sorbonne’is avalikke loenguid kuulates. 1907. aastal lõpetas Sarv Tartu ülikooli ja tegi ka õpetajakutse eksamid, mis võimaldas tal leiba teenida nii Põltsamaal, Vitebski kubermangus kui ka Tartus.
1918. aasta oli Sarve tööelus murranguline. Suvel otsustas ta õpetajatöös teha pausi, sest tundis, et kroonuvõim hakkas tema vabadust survestama. Sarv plaanis teha endale kõik selgeks, mis maailmasõja ajal matemaatika vallas oli uut avastatud, ning viia end kurssi kooliuuendustega, et meie koolid poleks edaspidi ainult järeletegijad, vaid ka meil oleks teistele midagi pakkuda.
Kuid 1918. aasta detsembris valiti Jaan Sarv Tartu ülikooli ülevõtmise komisjoni ning tema hoole alla anti matemaatika ja füüsika kabinet. Komisjon sai koos käia vaid paar korda ja kui punased väed lähenesid Tartule, andis kuraator Peeter Põld oma ülesanded Jaan Sarvele ja endalegi ootamatult sai temast 20. detsembril Eesti töörahva kommuuni ülikooli juht.
Põhikirja autor
Järgnev kuu oli Sarve elus üks pingelisimaid ja tegusaimaid, mil tal tuli kommuuni hariduse ja kultuurivalitsuse komissari Artur Vallneri ülesandel koostada ülikooli põhikirja projekt ja eelarve. Ehkki Sarv oleks parema meelega tegelenud aritmeetikaga ja hoidunud kuraatoriametist eemale, ähvardas Vallner, et töörahva kommuun võib inimesi ka sunduslikult kohale määrata. Seega ei jäänud seni kõigest kroonulikust eemale hoidnud Sarvel muud üle, kui täita käsku. Selleks ajaks oli tal kodus juba naine ja neli last, kelle elu olenes pereisa kuulekusest.
Kui kolleegid Jaan Sarvelt küsisid, kuidas punaste võimude tulekul edasi töötada, vastas järgmisel päeval oma 41. sünnipäeva pidav Jaan Sarv: «Katsume oma igapäevast tööd rahulikult edasi teha.»
Sarve kirjutatud ülikooli põhikiri ei erinenud üldjoontes palju sellest, mille järgi ülikool hiljem tööle hakkas. Ega Sarvel kusagilt peale tsaariaegse Tartu ülikooli eeskujusid võtta olnud, seega oli selles palju Sarve ennast. Ta leidis, et ülikoolis võiks olla viis teaduskonda: matemaatika-füüsika, astronoomia-geoloogia, bioloogia, sotsioloogia ja filosoofia, millele lisanduksid põllutöö-, arsti-, kasvatus- ja ühistegevuse instituudid.
Tsaariajal hariduse saanud mehena pidas Sarv loomulikuks, et tudengid ja õppejõud valdavad kolme kohalikku keelt, mistõttu üldiselt eestikeelses ülikoolis võiks olenevalt õppejõu rahvusest loenguid pidada nii eesti, vene kui saksa keeles. Sarve jaoks oli kõige tähtsam, et ülikool ei teeks järeleandmisi teaduslikkuse nimel ning hoiduks eemale poliitikast.
Tulin otsusele, et niisuguses olukorras juhtival kohal olla ei tohi, kirjutas Jaan Sarv kommunistide tapatöö järel.
Tema kava järgi õpetasid ülikoolis professorid ja lektorid, kusjuures viimastelt ei nõutud vajalikke kraade. Sarv leidis, et lektoriametisse tuleks kutsuda teadlasi, kes tegelikult on näidanud, et nad oma eriala tunnevad ja selle ettekandmisega toime tulevad. Lektori võis valida ka professoriks, kui ta piisavalt teaduslikku tööd teeb ja ka oma õpilasi seda tegema suunab.
Kui Jaan Sarv luges ajalehest, et kommunistid on 14 inimest maha lasknud, kirjutas ta oma märkmetesse: «Tulin otsusele, et niisuguses olukorras juhtival kohal olla ei tohi.» Sarv käis kommuuni võimude juures ning avaldas tahet oma ametist tagasi astuda. Sealt soovitati talle saata telegramm Vallnerile, kes ta ametisse pani.
Sarv tegigi seda, mis küll palju tema hingelisi vaevusi ei leevendanud. Kannatamatult ootas ta kommuuni ja sõja lõppemist ning Peeter Põllu Tartusse naasmist, kurtes oma ülestähendustes, et ei tea, mis edasi teha, sest timukaks või timukatöö pealtvaatajaks minna ei taha.
Pühendus matemaatikale
Kui Põld 1919. aasta jaanuaris oma ametikohale naasis, sõitis Sarv viieks kuuks välismaale teadmisi koguma, see aeg oli tema jaoks eelneva karmi perioodi leevenduseks. Sarv oli koostanud plaani, milliseid välismaa ülikoole külastada, et võtta eeskuju meie ülikooli tööle lükkamisel. Ehkki Sarvel oli kavatsus uurida väga erinevate Euroopa ülikoolide tööd, veetis ta enamik aega Londonis Briti muuseumi raamatukogus. Suurimaks eeskujuks meie ülikoolile pidaski ta lugemissaale, kus olid rikkalikud avakogud.
Kui Sarv 1919. aasta augustist tagasi Tartusse jõudis, ootas teda matemaatika-loodusteaduskonna dekaani ametikoht, mis ülikooli esimestel tööaastatel tähendas südaöösse ulatuvaid koosolekuid, inimeste otsimist õppejõudude ametikohtadele ja paljusid muid ülesandeid. 7. septembril 1919 kinnitati Jaan Sarv puhta matemaatika professori kohusetäitjaks ning kuna esialgu oli täitmata ka füüsikaprofessori koht, langes seegi töö tema õlgadele.
Sarv, kellele enda sõnul «monomahi müts» ei sobinud, sai 1920. aasta aprillis, pärast korduvaid palveid lahti dekaaniametist. Nüüd võis ta pühenduda matemaatikale ning kaitses 1931. aastal doktoritöö teemal «Geomeetria alused».
Tartu ülikoolis töötas Sarv 1951. aastani, mil ta siirdus pensionile, enne seda oli ta nimetatud kulaklik-natsionalistlikuks elemendiks ja vabastatud kateedrijuhataja kohalt. Nii matemaatikas kui ka teistes valdkondades julgelt omamoodi mõtlev Jaan Sarv suri 1954. aasta 23. augustil ning ta maeti Raadi kalmistule.