Tartu praost tules hukkunud perele mõeldes: sõnu ei ole, jääb üle vaid palvetada

Tartu praost ja Tartu Peetri koguduse õpetaja Ants Tooming.

FOTO: Sille Annuk

Õpetaja Ants Tooming ütleb, et tänu Jumalale ei ole tal vaimulikuna tulnud varem seista ligilähedaseltki sama ränga sündmuse juures. Sündmuse juures, kus viimsele teele tuleb saata ema ja isa ja nende kolm last.

«Mul on olnud küll lugu, kus isa ja poeg said autoõnnetuses koos surma, see oli suur tragöödia, ja ma saatsin nad ära. Aga teist niisugust õnnetust nagu see…  See on troostitu lugu,» rääkis ta.

Aga kust seda troosti otsima hakata, Ants Tooming?

Ehk ainult üks troost siin on. Et keegi neist ei jäänud siiapoole üksi. Ma mõtlen praegu ema või isa. See oleks täiesti mõeldamatu ette kujutada, mismoodi tal see edasine elu võiks olla.

Aga see ei ole mingi troost ega lohutus. Siin jääb teha ainult üht – palvetada. Seda me täna oleme siin koguduses juba ka teinud.

Mis see palve aitab?

Palve on kõne Jumalaga.

Tavaliselt tehakse Jumalale sellistel puhkudel etteheiteid. Et miks sa lasksid sel juhtuda.

Aga kui sa Jumalat ei usu, siis kellele sa ette heidad. Siis on see etteheide ka täiesti kohatu.

Palve aitab inimesel hingelise tasakaalu tagasi saada, Jumalaga rääkida ja rahu teha. Sest inimlikus mõttes me oleme võimetud. Me ei saa muuta seda, mis on paratamatu.

See on tegelikult kõikide inimpõlvede ja inimeste juures alatine probleem, see puudutab otseselt või lähemalt kõiki meid elus. Ja eks palvemeeles kokkutulemine on olnud alati see, mis on aidanud inimestel edasi elada. Et nad ei ole lootuseta.

Meie siin kiriku poolt saame võtta kõikidel niisugustel hetkedel, jah, palvesse, eelkõige nüüd pühapäevasel teenistusel.

Tartu linnas on pühapäeviti mitu-mitu tuhat nähtavat palvetajat, kes kokku tulevad. Aga kui palju neid päriselt veel on, seda ei oska mõõta, nende kätte tuleb see mure usaldada. Palve on vägev asi.

Ma mõtlen hukkunud poistele. Et kui mõni mängukaaslane nüüd küsib, kas ma homme saan oma sõbraga mängida. Kuidas öelda lapsele, et ta sõber on surnud ega tule enam õue ega lasteaeda ega kooli.

Meie häda on see, et kui sa ei usu igavest elu või kui sellest ei ole maast-madalast räägitud, siis on väga raske ka lapsele selgeks teha, kuidas selle taevariigiga lood on.

Laps pigem teab, mis asi on päkapikk, aga kes on Issand, Kristus ja õnnistegija ning hing ja igavene elu. Sellest ei ole ta midagi kuulnud, keegi ei ole rääkinud.

Aga päkapikulugu räägitakse tõsimeeli.

See on meie ühiskonna häda, et lapsemeelselt ei ole lapsele selgitatud taevariigi olemust. Ja kui ei kutsuta, on vaimuliku sõnumiga laste juurde väga keeruline minna.

Kas aitaks see, et mõelda ilusatele mälestustele?

Jah … Aga kui mõelda noorimale hukkunud poisile, siis üheaastase lapse puhul on see väga ... See ei ole lohutav.  

Miks-küsimustele siin igasugused vastused puuduvad. Kui Jumalat uskuda, siis ainuke vastus on, et ju see oli Jumala tahtmine, aga me ei tea, milleks see hea oli.

Meie ei tea, milleks seda vaja oli.

Panna rohkem tähele lihtsaid, armsaid, igapäevaseid asju ja püüda nende üle rõõmustada? Ja hoolida rohkem teistest inimestest.

Täiesti tavalised asjad on kõige tähtsamad asjad elus. Neid me ei pane tõesti tähele. Et me hommikul ärkame ja hingata saame, et me käed ja jalad liiguvad, et sööki jätkub ja külm ei ole.

Kõige olulisem on, et kindlasti tuleb rääkida nende inimestega, kes on vapustatud. Need võivad olla pealtnäha ka täiesti kõrvalised inimesed, kes vaid teavad seda perekonda, kes kujutavad seda õnnetust ette. Ka see on suur traagika, rääkimata vanavanematest ja sugulastest.

Väga raske on see lugu. Sõnu ei jätku.

Tagasi üles
Back