Kirikallid teevad 40 aastat ühesuguseid piparkooke

Tütar ja ema, Aari (esiplaanil) ja Virge Kirikall, on talvise piparkoogiteo omavahel ära jaganud, nii et mõlemale jäävad rohkem mokkamööda ülesanded.

FOTO: Sille Annuk

Igal aastal tulevad Tartu Postimehe piparkoogivõistlusele ühed selgelt äratuntavad küpsetised, mille saabumisele eelnevad toimetuse liikmetelt pidevalt küsimused, kas need kõige paremad piparkoogid on juba tulnud.

Ema ja tütre, Virge ja Aari Kirikalli tehtud piparkoogid tunneb hõlpsalt ära. Need on lihtsa välimusega, imeõhukesed ja krõbedad, poolläbipaistvat suhkruglasuuri on peale pigistatud vaid paari täpikese jagu.

«Mulle ei maitse glasuur,» on köögi ülemjuhataja Virge oma maitse-eelistused maksma pannud. «Ma olen poes neid torusid näinud, aga ma ei tea, mida ma selle kõigega peale hakkaks,» ei ole Virge kauplusest värvilisi glasuure julgenud osta. «Ja kas need üldse kõvaks lähevad?»

Ja ega suhkruvaapa nende piparkookide peale tegelikult vaja olegi – vürtsikad küpsetised on ise nii maitsvad, et glasuurikiht vaid rikuks need.

Kõrbema ei läinudki

Kirikallide pere on ideaalne küpsetusmeeskond: kõik ülesanded on ära jaotatud ja kõik saavad teha täpselt seda, mis neile kõige rohkem meeldib.

Kõigepealt segab ema Virge kokku taina, kuhu paneb oma maitse järgi vürtse. Muu hulgas üsna vähe kaneeli, sest see talle eriti ei meeldi.

Siis on Aari kord, sest rullimine on emale vastumeelne, kuid tütrele see-eest meelistegevus. Senikaua istub ema elutoas ja kuulab raadiot.

Kui seitse-kaheksa pannitäit on rullitud ja tükeldatud, tehakse taas kord vahetust, küpsetamine on ema teha.

Isa Antsule on jäetud kaks tööd: söömine ja laest ülitundliku suitsuanduri väljalülitamine.

«See aasta ei läinudki midagi kõrbema,»muigas Aari. Tavaliselt läheb vähemalt esimene plaaditäis hoolimata aastatepikkusest kogemusest ikka põhjalikult aia taha.

Kooke tuleb küpsetada madalal kuumusel pikka aega, põhimõtteliselt kuivatada. Millisel temperatuuril aga temal küpsetamisprotsess käib, Virge ise ei teagi, sest tema ahju numbrilaualt on kirjad ammuilma maha kulunud. Miniale on ta lihtsalt näidanud, kui palju nuppu keerata tuleks.

Kirikallide piparkoogiretsept, mis on ka siin artikli juures kirjas, ei ole Virge enda välja mõeldud. Kunagi aastakümneid tagasi elas pere Kungla tänaval kortermajas ning seal oli neil naaber nüüdseks juba ammu lahkunud naine Mari Maaser.

Tema oli kunagine taluperenaine, kodust ilma jäänud ja linna kolinud. Mari oli üliosav küpsetaja, kelle koogid, tordid ja ka piparkoogid viisid keele alla. Just tema retsept on Kirikallide peres nelikümmend aastat jõulude eel välja otsitud.

Pisut on küll muudatusi tehtud, rääkis Virge. Näiteks potas on retseptist välja jäänud ja sooda kogusest poole asendab ta küpsetuspulbriga.

Tainast tehakse iga aasta kaks-kolm paarikilost portsu. Need tainapallid on piisavalt suured, et igaühest saab Aari kolm-neli korda rullida.

Tohutut piparkoogiportsu hävitada ei ole raske töö, sest maiad on nii pereisa kui pojalapsed. Ka iga kord kuhugi külla minnes võetakse ikka kotike kingiks kaasa.

Uued vormid jäid saamata

Ema Virge rääkis, et ta otsib pidevalt uusi toredaid piparkoogivorme.

Sellel aastal leidis ta vahvad kujundid Maximast, imeilusad koerad ja kitsekesed. «Ma juba kujutasin ette, mida kõike ja kuidas ma nendega teen,» jutustas Virge.

Kahjuks ei saanud ostust aga asja: viimasena riiulile jäänud vormidel ei olnud hinnasilti küljes ja neid lihtsalt ei müüdud talle. «Ma käisin järgmine päev ka veel küsimas, et äkki nüüd saab, aga ei,» kurtis naine uute piparkoogiunistuste purunemist.

Selleks aastaks on Kirikallide majas tainas otsa saanud ja viimaseid küpsetatud piparkooke jääb elutoa laual olevas kausis järjest vähemaks. Nüüd on perel uued tegemised: peretütar poputab oma õilmitsevaid orhideesid, isa Ants käis eile aga näiteks rabas jõhvikaid otsimas.

Kirikallide pere piparkoogiretsept

• 1 klaas suhkrut pruunistada

• kolmveerand klaasi keeva vett

• 1 klaas suhkrut

• 250 grammi margariini

• 1 muna

• 1 kilo jahu

• maitseaineid

• sooda + 2 teelusikatäit hapukoort

Tagasi üles