Janne Saarikivi: kas me ikka viitsime tänapäeval seda Soome silda ehitada?

Janne Saarikivi Foto: Hannele Valkeeniemi/Soome Saatkond

Meil on aeg hakata looma riiki, kus lahe mõlemal kaldal kõneldakse nii soome kui ka eesti keelt. Sellega on kiire. Varsti sõidavad rongid pealinnade vahel 20 minutiga ja sünnib uus kogukond. Mis siis, kui uues Talsinkis peaksime suhtlema omavahel eesti ja soome keele asemel inglise keeles?

Head Tartu soomlased ja Soome sõbrad!

Lugupeetud Eesti Soome sõbrad!

Tähistame peaaegu samal ajal Soome iseseisvuse 102. aastapäeva ning eestikeelse rahvusülikooli sajandat tähtpäeva.

Need sündmused on mõnelgi moel omavahel seotud. 19. sajandi teine pool tähistas Euroopas natsionalismi tõusu. Tänapäeval samastub natsionalism meie mõtetes sageli võõravihaga või sooviga oma riigi piiridesse sulguda. Seetõttu on sobiv meenutada, et rahvusaate sündides ei olnud sel sõnal sugugi selline tähendus.

Varajased natsionalistid olid nii Soomes kui ka Eestis oma ajastu rahvusvahelised intelligendid. Soome või eesti keele positsiooni parandamine ei tähendanud neile soomlaste või eestlaste paremust teiste ees, vaid võrdsust teistega. Soomes tähendasid teised ennekõike rootslasi ja venelasi, Eestis omakorda sakslasi ja venelasi.

Natsionalismi tausta lõi tolleaegne Euroopa kultuuriline «tapeet» koos mitmerahvuseliste impeeriumidega – Venemaa keisririik, Austria-Ungari, Saksa keisririik jne – ning saksa, prantsuse ja vene keelte taoliste kultuurikeeltega. Nende kõrvale mahtus siiski palju nn rahvakeeli, mida kasutati väljaspool kodu või kogukonda vähe.

Tolle aja natsionalistide eesmärk oli panna inimesed vastutama oma elu eest. Nii olid nad pigem demokraadid kui natsionalistid selle sõna praeguses tähenduses. Nad toetasid rahvavõimu, nõudes võimalust omandada teadmisi inimeste endi keeles. Nad tuletasid meelde, et ka rahvakultuur on kultuur, millel on aastasadu ja -tuhandeid pikad juured.

Nende tegevus hõlmas rahvaluule kogumist ning murrete ja sugulaskeelte tutvustamist. Elias Lönnroti «Kalevala» ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi «Kalevipoeg», M. A. Castréni samojeedi keelte grammatika, Ferdinand Wiedemanni eesti murrete sõnaraamat, Jakob Hurda rahvaluulekogu ja paljud muud toonased keeleteaduslikud ning rahvaluuleteosed olid teadustööd, mis on nii mitmeski mõttes seotud selle [Tartu ülikooli] ajaloolise saaliga. Samas moodustasid need ka poliitilise programmi, mis lõimis teadusteabe kumulatiivsuse, rahvahulkade uudishimu ja indiviidi loovuse rahvusmälu leidmise ning tervete riikide ajaloo ja identiteedi ehitamisega.

Tänapäeval paljusid pelutava natsionalismi juured peituvad teaduses ja ülikoolis – selles teadustöös, mis tegi rahvakultuurist kõrgkultuuriväärilise uurimisobjekti või soome ja eesti keele murretest ladina keele ja Rooma ajaloo väärilise intellektuaalse tegevuse valdkonna. Selle arenguga kaasneb ka Soome riigi, Eesti riigi ning eestikeelse Tartu ülikooli sünd.

Uute Ida-Euroopa riikide loomine leidis aset ajaloolises jätkuvuses. Tartu ülikooli aula meenutab paljuski kaheksa aastat hiljem valminud Turu akadeemia aulat ja paarkümmend aastat hiljem valminud Helsingi ülikooli peahoonet. Kõik kolm hoonet jätkavad antiigiaja arhitektuuri traditsioone ning hoiavad seega Euroopa pikaaegset kultuuritraditsiooni.

Tänapäeval võib samasuguseid hooneid leida kus tahes pealinnas ja ülikoolis ning just selles väljendub rahvusluse paradoks. Iga rahvusriik on teatud mõttes teiste rahvusriikide koopia. Seda sümboliseerivad sarnased ehitised või igal pool samalaadne, vaid värve pisut erineval viisil ühendav lipp, või neljataktiline üllas hümn, mis ülistab loodust ja rahva tagasihoidlikkust ning sõjakunsti.

Kõik rahvad räägivad lugusid võitlustest ja kannatustest. Kõigil neil on pidev kiusatus näha end ohvrina, jutustada oma ajaloost see versioon, milles ollakse ise olnud alistatud, ning mitte kunagi alistaja.

Eesti meediat lugedes tunnen vahel, et Eesti identiteedi nurgakivi on pidev ohuseisund. Kolmest edukast iseseisvusaastakümnest hoolimata tahavad paljud Eestis näha end endiselt pigem Venemaa või Euroopa Liidu poolt ohustatud kultuuripiirkonnana, mitte aga oma territooriumil iseseisvalt tegutseva ja täielikult suveräänse rahvana.

Kui me kulutame 20 miljardit tunneli ehitamisele, tuleb meil vähemalt kaks miljardit varuda tunneli loodud vaimse taristu arendamiseks.

Ehkki ajalugu on ainult üks, teevad kõik rahvad oma kollektiivses identiteedis valikuid, mäletades ja unustades üht või teist. Ka Soomes, kus talvesõda siiani meeleldi meenutatakse. Siis tabas meid ülekaaluka vaenlase rünnak, kuid me pidasime kangelaslikult võideldes vastu. Pisut keerulisem on meenutada jätkusõda, kus Soome tungis koos totalitaarse riigiga kaugele oma piiridest.

Talvesõja sündmustest on nüüd möödunud 80 aastat. Minu enda vanaema, toonaste sündmuste tunnistaja, ei pruukinud ehk täielikult omaks võtta kangelasmüüti Suomussalmi metsade Termopüülidest. Tema lugudes tähendas talvesõja algamine ootamatust. Minu isa oli toona kahekuune imik. Minu memm – mulle väga lähedane inimene, keda jõudsin oma elus tunda üle 35 aasta – rääkis, kuidas ta polnud maailmapoliitikas toimuvast midagi märganud, sest ta keskendus vaid oma vastsündinud pojale. Kuid siis ühel päeval lendasid Helsingi kohal pommitajad, kõlasid plahvatused, huilgasid sireenid ja inimesed nutsid. Ta pidi evakueeruma Espoosse, mis oli siis veel maapiirkond.

Minu vanaisa oli rindel, osales mõlemas sõjas. Ta oli vasakpoolne ja võib-olla pisut boheemlane. Sellest hoolimata oli ta veendunud, et relvastatud võitlus Nõukogude Liidu, töölisklassi ideaalriigi vastu oli õigustatud ja hädavajalik. Vanaisa sai haavata ja teda autasustati mitme medaliga, kuid tema lugudes ei kuulnud ma iialgi seda paatost, mis nii sageli iseloomustab marmortahvlite ja kangelashaudade ees seismist, paraade ning iseseisvuspäeva vastuvõtte.

Kui ma mõtlen sellele mehele, hilisemale professorile ja kunstimuuseumi direktorile, ning sellele, kuidas ta aastaid kaevikutes sumbates lunastas oma järglastele õiguse haavuda palju väiksemate asjade peale kui kahurituli, tunnen ma tema põlvkonna ees suurt tänulikkust. Väinö Linna [romaanis «Tundmatu sõdur»] kujutatud Soome sõdurid rääkisid eri murdeid ja nurisesid oma ülemuste ees, kuid tegid ajalooliste sündmuste pöörises siiski seda, mida suutsid.

Usun, et oleme selle põlvkonna mälestuse parimad hoidjad, olles mitmekesised. Nagu sõja-aastatel, ei kuulu kodumaa ka tänapäeval ainult neile, kes kõige häälekamalt oma soomlust kuulutavad, vaid kõigile soomlastele: vasak- ja parempoolsetele, põlissoomlastele ja hipidele, moraalijüngritele ja poolnatsidele. Me ei mõista alati üksteist, kuid meil on ühine isamaa, ja see on selline maa, kus me elame ühist elu samadel tänavatel ja randadel.

Meie elu lõimub külade, linnade, riikide ja riikide liitude eluga. Me näeme ja kogeme kõike nendes raamides. Kui oleme targad, teeme kõik, mis meie võimuses, et meile antud aega paremaks muuta, kuid aktsepteerime samal ajal oma saatust.

Me pole oma isamaad valinud, vaid sinna sündinud. Isamaa on valinud meid. Meie sünd on kutse mõista oma esivanemate elu ja suunata oma laste tulevik targema elu poole.

Iga soomekeelne – või eestikeelne – lause sisaldab seoseid, metafoore ja muid mõttevälgatusi, mida sama lause ingliskeelses tõlkes kunagi ei ole. Seetõttu pole mitmekeelsus luksus, vaid kogu inimkonna eksistentsi eeldus, mitmekesisuse, polüfoonia ja üllatava loovuse hädavajalik elukindlustus.

Soome ja Eesti ajalugu on tihedalt seotud. Soome ja eesti keel on mõlemad pärit läänemeresoome algkeelest, mida on räägitud ilmselt mitte Soomes, vaid pigem Eestis või Ingerimaal. Kui jälgida meie geneetilist päritolu kaugele minevikku, on meil kõigil esivanemaid, kes on seal elanud. Seal nad istusidki koos, vähem kui sada põlvkonda või umbes 2000 aastat tagasi. Juba sellest ajast on olemas eesti-soome sidemed. Rahvaluule tunneb Soome silda, Soome lahe randade ühendusteed.

Samuti tekkisid ka kaasaegne Soome ja Eesti riik üheskoos, samas ajaloolises kontekstis. Mõlema riigi tekkimises osalesid paljuski ka samad inimesed. Kui Eestis oli veel oma raha, Eesti kroon, siis oli 100-kroonise pangatähe peal Lydia Koidula pilt ja tema luuletus «Soome sild» aastast 1881. See sisaldab luuletaja unenägu, kus Soome ja Eesti vahele on tekkinud sild, mille ühendatud õlad kannavad ühtset isamaad.

Soome ja Eesti riigi ja riigikeelte ajalooline tekkimine ühest juurest on näha ka Tartu ülikooli aulas. Kui eestikeelset rahvusülikooli rajati, võeti paljud professorid Soomest. Tartu rahvusülikooli esimesse õpetajapõlvkonda kuulusid Soome arheoloog Tallgren, Soome geograaf Granö, Soome rahvaluuleteadlane Manninen, keeleteadlane Kettunen ja paljud teised.

Tartu pakkus nendele intellektuaalidele võimaluse töötada eemal Soomest, kaugemal selle poliitilistest ja isiklikest konfliktidest, ja olla paljudes asjades teisel arvamusel kui Soome silmapaistvad professorid tol ajal. Nõnda arendas see loovust ja mitmekesisust teaduses. Eestile pakkus see võimaluse saada rahvusvaheliselt väljapaistvaid teadlasi õpetama eesti keeles.

Ka praegu on Soome ja Eesti saatus mitmes mõttes sarnane. Oleme osa Euroopa servani ulatuvast soome-ugri keeleruumist ning Euraasia taigapiirkonna kultuuriruumist. Samal ajal kui soome-ugri keelte tulevik Venemaal muutub üha süngemaks, elab soome-ugri kultuur jõuliselt Soomes ja Eestis.

Oleme ääreriigid kahe võimu- ja kultuurisfääri piirialal ning nii meie minevik kui ka tulevik on seotud sellega, kuidas nende kahe võimusfääri suhted arenevad. Meile on kasu headest suhetest Euroopa ja Ameerika Ühendriikidega ning Lääne võimusfääris on meil õnnestunud luua elujõulised riigid. Ideaalses tulevikus oleme siiski ka tihedalt seotud mitmerahvuselise Venemaaga, mille territoorium on meie keeleline kodu. Isegi tänapäeval on oluline teha vahet Vladimir Putini juhitud autoritaarse režiimi ja vene rahva vahel.

Ohte peitub ka Euroopa rahvusriikides. Talvesõjas võisime peatada Vene tankid, kuid võib-olla osutuvad ingliskeelsed laulud, mängud ja muud meediatooted lõpuks neist ohtlikumaiks. Soome keel, mis alles umbes 150 aastat tagasi tõusis rahvakeelest kõrgkultuuri ja riigivalitsemise keeleks, on rahvusvahelises tööelus üha vähem vajalik. Isegi Soome kõrgkoolid hakkavad järjest varasemas astmes inglise keeles õpetama.

Kui Yrjö Sakari Yrjö-Koskinen 1861. aastal Helsingi ülikoolis oma väitekirja soome keeles kaitses, üritasid ülikooli juhtkond ja ka oponent teda radikaalsest kavatsusest eemale peletada ja soovitasid väidelda ikkagi tsiviliseeritud, st rootsi keeles. Seepeal torkas Yrjö-Koskinen, et tema on oma hariduse saanud soome keeles. See lugu teeb mind kurvaks, suuresti seetõttu, et kui mu Helsingi ülikooli tudengid kirjutavad tänapäeval väitekirju soome keeles, soovitatakse neile üha tihedamini, et parem oleks kirjutada need rahvusvahelises hariduskeeles – inglise keeles.

Nagu tol Yrjö-Koskineni ajal, on ka tänapäeval haritus ja oma keel sama asi. Seda tuletab meile meelde rahvusülikooli sajas aastapäev. Kuna ma olen keeleteadlane, võiksin teile tuua hulgaliselt näiteid sellest, kuidas mõtteviis, kultuur ja emakeel on omavahel seotud.

Iga soomekeelne – või eestikeelne – lause sisaldab seoseid, metafoore ja muid mõttevälgatusi, mida sama lause ingliskeelses tõlkes kunagi ei ole. Seetõttu pole mitmekeelsus luksus, vaid kogu inimkonna eksistentsi eeldus, mitmekesisuse, polüfoonia ja üllatava loovuse hädavajalik elukindlustus. Just seetõttu ei ole mitmekeelsus luksus, vaid inimkonna ellujäämise eeldus, mitmekesisuse, polüfoonia ja üllatava loovuse, millegi uue loomise elukindlustus.

Eesti meediat lugedes tunnen vahel, et Eesti identiteedi nurgakivi on pidev ohuseisund. Kolmest edukast iseseisvusaastakümnest hoolimata tahavad paljud Eestis näha end endiselt pigem Venemaa või Euroopa Liidu poolt ohustatud kultuuripiirkonnana, mitte aga oma territooriumil iseseisvalt tegutseva ja täielikult suveräänse rahvana.

Soome keeles on selline sõna nagu viitsiä (viitsida; vaevaks võtta; tahta, soovida), mida võib olla väga raske inglise keelde tõlkida, ehkki see on üks levinuimatest soome keele sõnadest. Kas me viitsime, võtame veel vaevaks hoida alal soomekeelset kõrgkultuuri ajal, mil ingliskeelsus võtab võimust nii tööelus kui ka hariduses? Kui see kaitseliin vastu ei pea, ei aita meid ka uued hävitajad ega sõjalaevad. Aga just nendesse kaitsejõudude hangetesse on plaanitud lähiajal investeerida üle 11 miljardi euro. See on salakavalas ja ebakindlas maailmas ilmselt mõistlik. Kuid hoolitsegem ka selle eest, et nende uute sõjamasinate kaitsetsooni jääb ka mida väga erilist, mis tõesti vajab kaitset.

Küsigem siis, kui palju me kavatseme investeerida selle tagamiseks, et ka tulevikus püsiks soomekeelne ülikooliharidus, soomekeelne gümnaasium, soomekeelne tööelu, soomekeelne meedia? Lubagem siis endale, et vähemalt kümme protsenti sellest, mida me investeerime soomluse kaitseks mõeldud sõjamasinatesse. Või kas kakskümmend protsenti oleks liiga palju?

Ja muidugi sama ka rootsi keeles. Sest soomlased ja rootslased on selles riigis koos elanud, loonud koos kaasaegse riigi ja kaitsnud seda ühiselt läbi sajandite. Seega peame tagama ka meie keelte ja ühiste kohalike kultuuritraditsioonide säilimise tulevikus. Mitte sellepärast, et me oleksime paremad kui teised maailma rahvad, vaid sellepärast, et maailm oleks ilma meieta, ilma meie traditsioonideta, ilma meie keelte ja murreteta tuhmim, igavam, monotoonsem, juhmim. Me räägime soome ja rootsi keele tähtsusest mitmekesisuse ja loovuse tõttu mitte sellepärast, et meil oleks midagi nende vastu, kes soome või rootsi keelt ei oska, ega sellepärast, et me tahaks oma piirid sulgeda. Vastupidi. Kõik on meie riiki oodatud. Kuid see on ikkagi meie riik, meie kodumaa, ja siin on asju, mida mujal ei leidu ja mida me tahame säilitada ja kaitsta.

Talvesõjas võisime peatada Vene tankid, kuid võib-olla osutuvad ingliskeelsed laulud, mängud ja muud meediatooted lõpuks neist ohtlikumaiks.

Aga kas me ikka viitsime tänapäeval seda Soome silda ehitada? Kas Soome ja Eesti vaheline side on sama oluline, kui see oli Koidula ajal? Või Friedebert Tuglase ajal, kes kirjutas Soome sillast Suursaaris, ainsas paigas maailmas, kust on korraga näha Soome lahe mõlemad kaldad. Või Kekkoneni ajal, kes siitsamast kõnepuldist rääkis 1964. aastal eesti keeles 20 aastat isolatsioonis olnud eestlastega, meenutades neile, et Eesti on ülejäänud maailmale endiselt oluline. Või siis, kui ma töötasin Tartu ülikoolis ja Soome president Tarja Halonen, Tartu ülikooli vastvalitud audoktor, pidas samal poodiumil eesti keeles kõne? Või kui Eesti praegune president saabub visiidile Soome ning peab oma kõne soome keeles …

Millise teise riigi juht tuleb Soome, et rääkida meie maa keelt? Millise teise riigi liider tuleb Tartusse kõnelema eesti keelt?

Soome ja Eesti liit on ainulaadne. Ja ehkki me võib-olla ei näe kunagi päris silda Soome ja Eesti vahel, võib tunnelist saada juba õige pea meie tulevik. Kui tehnoloogiline areng seob need kaks riiki üha tihedamalt ühte, on aeg küsida, mis saab meie vaimsest arengust.

Kui me kulutame 20 miljardit tunneli ehitamisele, tuleb meil vähemalt kaks miljardit varuda tunneli loodud vaimse taristu arendamiseks.

Meil on aeg hakata looma riiki, kus lahe mõlemal kaldal kõneldakse nii soome kui ka eesti keelt. Sellega on kiire. Varsti sõidavad rongid pealinnade vahel 20 minutiga ja sünnib uus kogukond. Vajame nüüd rohkem kui kunagi varem Helsingisse selliseid lasteaedu, kus soome lapsed õpivad eesti keelt heal tasemel.

Peame uuesti arendama hakkama juba pooleldi unustatud soome keele professionaalset õpetust Eestis. Mis siis, kui uues Talsinkis peaksime suhtlema omavahel eesti ja soome keele asemel inglise keeles? Kas see koht ikka on enam Helsingi ja Tallinn, Soome ja Eesti? Või on sellest saanud juba mingi ülerahvuslik, ajaloota kogukond, mida ühendab inimeste asemel suur raha ja äri.

Soome ja Eesti on tõeliselt iseseisvad ainult üheskoos. Meie riikide juured on põimunud ning nende saatus on praegu ja tulevikus olla koos, olgugi meie identiteedid üha mitmekesisemad. See on kirjas ka Euroopa Liidu, tolle hüdrataolise, mitmeharulise olendi motos. Sinna me kuulume. Ühtne mitmekesisuses. E pluribus unum.

Janne Saarikivi pidas Soome Vabariigi 102. aasta­päeva aktusel 4. detsembril kõne Tartu ülikooli aulas soome, eesti ja rootsi keeles. Tõlkinud Piret Kooli (Soome instituut) ja Rain Kooli.