Peeter Olesk: kui pole ei rohtu ega pädevustki

Kirjandusteadlane Peeter Olesk.  

FOTO: Margus Ansu

Seekord polnud abi ei Tartu ülikooli kliinikumist ega Maarjamõisa väljaltki. Aitasid hoopis mobiiltelefon, paar elektroonilist kirja ja Maarjamõisa «eeslinn», kus Lembitu tänaval hoones nr 2 ehk sealses ostukeskuses asub Kastani apteek. Ülikooli hematoloogia-onkoloogia kliiniku eriarst oli ordineerinud mulle vähivastase ravimi, mille toimeaine on tsüklofosfamiid.

See on retseptiravim, mida väljastatakse pappkarbis, kuhu on surutud mitu fooliumriba tablette. Isiklik doos – kaks tabletti üle päeva hommikuti neid närimata, ent juues peale vett. Minule määratud raviskeemis ei ole tsüklofosfamiid asendatav, nii et kui ta pole kättesaadav, siis tuleb kogu skeem ümber teha, muutes selleks ka teisi ravimeid. Võid isegi olla õnnelik, kui uus ja tõhusam skeem leitakse kohe teisel katsel, aga see ei pruugi nii minna. Kui ei lähe, siis saab sinust inimesekujuline merisiga või laborirott või niisugune katsejänes, kelle puhul on kirstumatus välistatud.

Kirjutanud rohu välja, lisas arst, et seda ei tarvitse olla kaugeltki igas suuremas apteegis ja ka mitte alati. Seepärast oleks ettenägelikum, kui kodus oleks karbi jagu tagavaraks ning kui järg jõuab selleni, siis paluksin kirjutada uue retsepti, soovitavalt taas kahele karbile. Nii olengi talitanud, informeerides alati ka oma perearsti, ehkki piisaks minu arvates pereõest ja, õigust öeldes, ka säärasest proviisorist, kelle juurde ma oleksin kinnistatud.

Pensioni ei õpita, pensioni saadakse. Investeerimisoskust seevastu tuleb õppida, aga ei ole võimalik, et seda tehakse üksnes puhastele viitele.

Käesoleval juhul ei ole mul tarvis konstrueerida mingit optimaalset klienditeeninduse mudelit ühe apteegi sees või arsti ja apteegi vahel või apteekide omavahelistes suhetes. Kirjutan lihtsalt elust maha. Retsept mul oli, otsekontakt kolme arstiga niisamuti, järg jõudis tagavarani. Mida ei olnud, oli ravim ise. Ühes apteegis öeldi, et kui kohe tellida, siis Tartusse mitte üleüldse, vaid just sellesse apteeki, jõuab ta kahe-kolme nädala pärast. Tellimus vormistatigi sealsamas ja lisati mittekirjalikult juurde, et helistage mõne päeva pärast. Päevad möödas, sain telefonist teada, et uudiseid ei ole, helistage jälle. Enne uut helistamist näitas koduapteegi karm revisjon, et otsakorral on teinegi ravim, mille toimeaine on siinkohal kirjeldamiseks liiga keeruline, aga mida paljud patsiendid tunnevad müüginime Glukobay all. Tartus polnud ka seda.

Pöördusin arstide poole ja sain teada, et üht kahest ravimist saaksin välja osta Tapalt, teist Narvast. Tapal on kolm apteeki, millest üks asub väga sümboolse nimega tänaval Kalmistu, Narvas on apteeke paarkümmend. Nii kaugele minemata kuulsin ühest Tartu apteegist, et mõlemast vajalikust rohust üks on saadaval apteegis, mis asub ülikooli kliinikumi psühhiaatria­kliiniku hoones Raja tänaval, Maarjamõisa «tagalinnas». Teel sinna põikasin sisse ülikooli kliinikumi haiglaapteeki. Seal selgitati mulle, et hullumaja apteek on remondi tõttu hoopiski suletud. Jäi jällegi nõnda, et helistage aga jälle.

Helistasin. Uuesti sama vastus. Kirjutasin siis kahele arstile, et olgu nad terved ka pärast minu surma, mispeale helistas üks neist enam-vähem otsekohe tagasi teatega, et Lembitu 2 ootab mind kaks pakki tsüklofosfamiidi ja mitte lihtsalt niisama, vaid ainult minu jaoks. Paar päeva varem ilmusid ühes teises Tartu apteegis välja ka Glukobay karbid.

Ometi on mõlemal juhul tegemist retseptirohtudega, mille ostetavust on võimalik prognoosida otsekohe pärast seda, kui haige kirjutatakse haigemajast välja pikaajalise diagnoosiga või mille saatmiseks meie riigikese ühest otsast teise kulub ülimalt pool päeva. Et olla täpne – leidub võib-olla küllaga retseptiravimeid, mida saab kätte ruteminigi ja kus proviisoritöö on juba ette ära tehtud.

Kas on väga problemaatiline tellida niisugune ravim sulle lähimasse apteeki? Kes tellib? Patsient seda teha ei saa, kuna tihtipeale ei ole ta selleks suutelinegi. Seda saaks teha apteegis kui omaette struktuuris töötav tipmine asjatundja tingimusel, et ta lisaks patsiendi isikukoodile saab olukorra hindamiseks ülevaate ka patsiendi epikriisist.

Pöördusin arstide poole ja sain teada, et üht kahest ravimist saaksin välja osta Tapalt, teist Narvast.

Jah, selle sisu on rangelt võttes peaaegu et arstlik saladus, kuid me saame ju leida kompromissi ka nõndamoodi, et proviisor või farmatseut palub konspekti epikriisist kahtluste korral. Kui niisugune tekib, siis ei pruugi proviisor või farmatseut saada vastavat perearsti või eriarsti kätte ning õieti on konspekt epikriisist ainuke paber, mida ladina köögi esindaja apteegi leti taga võib usaldada. Mida too epikriis peaks sisaldama? Püsivate haiguste loendi ja retseptiravimite nimekirja koos dooside ja kasutamise aegadega.

Eespool kirjeldatud olukorral on veel kolm aspekti, mis kõik on paraku poliitilised. Esimene neist seisneb selles, et avalikkusele arusaadaval kujul jääb see probleemistik käimasolevast positsioonisõjast apteegikorralduse ümber täiesti välja. Sõja sihiks on apteek kui omand, mitte ravimi kättesaadavus lühimat teed pidi ja ilma totrate hallide aladeta. Tartusse või ükskõik millisesse teise kohta Eestis võib sattuda – ning reklaaminduses soovitaksegi, et neid sattujaid oleks rohkem – inimesi, kellel on tarvis apteegist üht ja teist. Oleks jabur vastata neile, et sõitke Narva, seal on. Või oodake paar päeva, me tellime.

Teine aspekt on osalt poliitiline, osalt aga erakondlik. Isamaal tuleb pikka aega sõdida rindel, mille koondnimeks on «pension ja investeerimisoskus». Pensioni ei õpita, pensioni saadakse. Investeerimisoskust seevastu tuleb õppida, aga ei ole võimalik, et seda tehakse üksnes puhastele viitele. Ja kui olekski, ka siis ei ütle ükski ette, kui pikk on investeerimisoskuse normaalne õppeaeg ühiskonnas, mille liikmeskond vananeb. Lühidalt öeldes ei saa tollel rindel pidada välksõda.

Apteegikorraldus avab Isamaa jaoks teise rinde. Nagu teada, sõda mitmel rindel on alati kaotatud, eriti kui rinded ulatuvad ka erakonna sisse. Midagi pole varjata, ma ei ole peale omaenese mõnede seisukohtade märganud ainsagi teise Isamaa liikme süvenemist küsimusse, kuidas Eesti apteegikorraldust parandada ahela «tõbi – paranemine ravimitarvituse kaudu» koguulatuses. Võiks ju olla selge vähemasti seegi, et apteegireform ei käi nagu rahareform. Proviisorite õpetamist ei saa ju kiirendada lühi- või kiirkursusteks!

Kolmas aspekt avaneb siis, kui me võtame vaatlusele kõrgema kutsehariduse sisu nendel juhtudel, mil võidakse otsustada, et mõnda ravimit võidakse müüa kas toidupoes või frantsiisi alusel kas tanklas või koguni postkontoris. Olgu meil tankla avatud ööpäev läbi ja töötagu seal vahetustega neli operaatorit. Igaühel neist tekib õigus töötada ühtlasi ka farmatseudina pärast kolme-nelja-aastast statsionaarset stuudiumit – või me peame eeldama, et kliendi teadmised farmaatsias, farmakoloogias ja farmakokineetikas on vähemalt head ning vormikohaselt ka atesteeritud ja sellest piisab. Unisus ning kerge peavalu on võrdlemisi lihtsad juhtumid, ent nagu teada, näiteks suhkruhaigus ei välista rooli istumist. Teadmine, et sul veresuhkrusisaldus kõigub kõvasti või on püsivalt normist väljas, ei tähenda aga, et sa kohe oskad kriitilist olukorda ennetada. Frantsiisi alusel võid sa lähimast mehitatud tanklast osta aspiriini (ehkki ma olen ka selle vastu), kuid farmatseutilist abi frantsiisi korras osutada minu meelest ei saa.

See, mis praegu toimub, ei ole läbirääkimised. See on kokkusaamised. Läbi tuleb rääkida punkthaaval.

Tagasi üles