Siim Avi: järjepidevusest

Siim Avi Foto: Marko Saarm

Akadeemilisel tasandil on analüüsitud õiguslikku järjepidevust riikide ajaloo võtmes. Näiteks akadeemik Lauri Mälksoo «Nõukogude anneksioon ja riigi järjepidevus: Eesti, Läti ja Leedu staatus rahvusvahelises õiguses 1940. a. – 1991. a. ja pärast 1991. a: uurimus pingest normatiivsuse ja võimu vahel rahvusvahelises õiguses» lahkab teemat põhjalikult. Ka analüüsitakse, kuidas mõjutavad järjepidevuse säilimist teoreetiliselt geopoliitilistest tõmbetuultest tingitud katkestused, kus territoriaalne kontroll on kellegi teise käes. Eesti puhul teadagi olid sellised katkestused 50-aastane Nõukogude ja lühem Saksa okupatsioon.

Riigi tasandilt lokaalsemale tasandile minnes võib nentida, et 1. detsembril tähistab rahvusülikool suurejooneliselt sajandat aastapäeva, aga nõukogude ajal oli Tartu ülikooli puhul vaidlus, kas ta asutati ikkagi 1632, sest Põhjasõjast tingitud töökatkestus kuni taasasutamiseni 1802. aastal on olnud üsnagi pikk.

Eks häiris mõningaid ajaloolasi asjaolu, et Tartu ülikool on vanem Moskva riiklikust ülikoolist (asutatud 1755). Ka Tartu ülikoolist varem, juba 1579 asutatud Vilniuse ülikooli töös oli pea sama pikk katkestus. Nimelt 1832. aastal Nikolai I sulgemisotsusest mässumeelsuse tõttu kuni taasasutamiseni 1919.

Nüüdselgi Venemaal võib ülikooli vanuse määramisel küsida, kas pärast sõda toimetanud Kaliningradi ülikool (praegune Imanuel Kanti nimeline Balti föderaalne ülikool) on 1544. aastal loodud Königsbergi ülikooli õigusjärglane – kui pärast sõda asuti tegutsema eellase ruumides. Kuid õppejõudude ja tudengite kaader on vahetunud tundmatuseni.

Vahepeal oli arusaamatu, miks Eesti maaülikooli asutamislugu loeti pikka aega stalinismiaegsest 1951. aastast, kuigi eellane oli ometi kunagine Tartu veterinaarkool, mis loodi 1848 ja mõned teaduskonnad eraldati Tartu ülikoolist Eesti põllumajanduse akadeemiaks 1951.

Traditsioonid ja õppetöö kestsid järjepidevalt ning sellist ajalist katkestust, nagu oli Tartu või Vilniuse ülikoolil, ei saa täheldada.

Kui on võimalik teha ennast ajaloos vanemaks ja väärikamaks, siis milleks selg küüru tõmmata.

Kuigi 2011. aastal tähistati 60. loomisaastat, siis õnneks tänavu vastuvõetud Eesti maaülikooli seaduses on viide 1848. aastale olemas. 2018. aastal tähistati juba 170. aastapäeva.

Ka mõned vallad, mis on märkinud oma sünnikuupäevaks 1990. aastate alguse, võinuks märkida asutamisaastaks hoopis 1866, kui võeti ära mõisa eestkoste ajada kogukonna asju ning vald muutus tunnustatud haldusüksuseks.

Mõnede haldusreformieelsete valdade piirid ei erinenud kihelkondade omadest (Kõpu vald näiteks) ega tolleaegsete valdade piiridest. Ju vist peetakse 50 aastat okupatsiooniaegset külanõukogude süsteemi piisavaks katkestuseks ning järjepidevuse mõttes kõlbmatuks, et kõik algas justkui puhtalt lehelt. Ometi sai vallavanemaks pärast taasiseseisvumist enamasti viimatine külanõukogu esimees.

Kokkuvõtvalt: kui on võimalik teha ennast ajaloos vanemaks ja väärikamaks, siis milleks selg küüru tõmmata.