:format(webp)/nginx/o/2019/12/05/12790241t1h1115.jpg)
Aeg möödub halastamatult, meenutab Karlova teatri lava tagaseinale projitseeritud kellaaeg. Silme ees peatamatult tiksuvad sekundid ja taustaks mängiv valik vanuse- ja ajateemalisi laule mõjuvad ühtaegu masendavalt ja lootusrikkalt. Jääb üle vaid loota, et monokomöödia «Vanuse viiskümmend varjundit» lõpuks on meeleolu hea ja vananemine ei tundu hirmus.