Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2023/07/10/15447716t1h8963.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/12/05/12790241t1h1115.jpg)
Aeg möödub halastamatult, meenutab Karlova teatri lava tagaseinale projitseeritud kellaaeg. Silme ees peatamatult tiksuvad sekundid ja taustaks mängiv valik vanuse- ja ajateemalisi laule mõjuvad ühtaegu masendavalt ja lootusrikkalt. Jääb üle vaid loota, et monokomöödia «Vanuse viiskümmend varjundit» lõpuks on meeleolu hea ja vananemine ei tundu hirmus.
Esimeses stseenis astub Andres Dvinjaninov lavale tudiseva äti rollis. Kui eesriide tagant ilmub värisev keppi hoidev käsi, saateks kähe mõmin, on otsekohe selge, kes laval toimetama hakkab. Vaid mõne hetkega on publik suurepärasest vanamehe kehastusest haaratud ning kihistab naerda.