Toomas Jürgenstein: kiitused ja kartused

Foto: TPM

Tundub, et pikalt räägitud ja planeeritud Tartu koolivõrgu reformikava hakkab tegelikkuseks saama. Tartu koolivõrgu komisjon esitas kevadel muudatuste ideaalkava ning nüüdseks on algvariandina välja pakutud «Tartu linna arengukava aastani 2020» projektis (edasi arengukava projektis) aastate kaupa lahti kirjutatud koolivõrgu muutmise sammud.

Planeeritavaid muudatusi on kommenteerinud nii linnapea Urmas Kruuse ja haridusala abilinnapea Tiia Teppan (TPM 8.12, «Koolireform algab liitmisest ja lahutamisest, ehitamine jääb tulevikku») kui ka Tartu koolide direktorid (TPM 14.12, «Kas olete rahul Tartu linnavalitsuse koostatud reformi kavaga?»).

Puudutab paljusid

 Konkreetset kava või projekti saab analüüsida, teha parandusettepanekuid, seda võib kritiseerida või heaks kiita ning esimese asjana tundubki mulle, et kava valmimine on veninud lubamatult kaua.

Oli ju Tartu koolivõrgu võtmeprobleem selgesti kirjas juba Tartu munitsipaalõppeasutuste süsteemi arengukavas aastateks 2008–2013: põhikooliõpilaste arvu kasv ja seadusest tulenev klassis kahekümne nelja õpilase ülempiiri järkjärguline rakendumine toob kaasa põhikooli klassikomplektide hulga märgatava suurenemise, gümnasistide arvu tuntav vähenemine aga gümnaasiumi klassikomplektide hulga vähenemise.

Uue arengukava projekt on nüüd valmis ning kindlasti on see tekitanud mõningaid mõtteid, sest muutused koolivõrgus puudutavad laste, isiklike mälestuste, haridusalaste seisukohtade ja muude aspektide kaudu väga paljusid tartlasi.    

Alustaksin kiitusega ja möönan, et mulle tunduvad mõnedki planeeritavad sammud mõistlikud. Umbes neli aastat tagasi kirjutasin Tartu Postimehes («Kavalus ja tarkus!», 21.1.2008) kartusest, et koolivõrgu korrastamise vahendina planeeritakse meie niigi konkureerivasse koolisüsteemi veel üht võistlust, koolide või(s)tlust õpilaste pärast, ja pidasin vajalikuks konkreetse kava esitamist.

Mulle näib 8. detsembri intervjuus linnavalitsus ka tunnistavat, et vahepeal gümnaasiumi allesjäämise tingimusena eelkõige konkurentsi õhutanud kümnendasse klassi kuuekümne õpilase astumise nõue polnud kõige õnnestunum. Koolide koostöö annab sageli paremaid tulemusi. Heaks näiteks on siin otsus luua uus gümnaasium Descartes’i lütseumi, Kivilinna ja kommertsgümnaasiumi alusel.

Loodavas gümnaasiumis on võimalik kasutada kõigi kolme gümnaasiumi potentsiaali – näiteks Tartule oluliste õppesuundade loomise ja arendamise ning erisugustest kogemustest saadud sünergia kaudu. Samuti ei tohiks alahinnata psühholoogilist ja sümboolset aspekti – kõik need gümnaasiumid kestavad edasi.

Küll aga teeb muret, kuidas tegelikult kantakse edasi põhikoolideks muudetavates gümnaasiumides välja töötatud õppesuundi, traditsioone ja kogemusi.  

Võimalus ka väiksematele

Ma pole kunagi varjanud, et eelistan koolitüübina puhast gümnaasiumi. Samas annan endale aru, et ka täistsükliga gümnaasiumidest saab arendada huvitavaid, omanäolisi ja väga hästi töötavaid koole ning neli paralleelklassi pole ilmtingimata vajalik.

Pealegi on valikud uues õppekavas suuresti määratletud üsna jäiga eksamisüsteemiga, mistõttu tundub ülepingutatud arengukava projekti hinnang gümnaasiumile: «Õpilaste huvidest lähtuvaid mitmekesiseid õppimisvõimalusi saab aga pakkuda gümnaasium, kus on vähemalt 430 õppekohta.»

Mulle näib, et Tartu olusid arvestades peaks eluõiguse jätma ka väiksema arvu õpilastega gümnaasiumidele. Seda enam, et erandid on arengukava projektis nagunii planeeritud.

Küll aga arvan, et õpilastele süvendatud tegevuste pakkumiseks ja uute õppesuundade loomiseks ning sissetöötamiseks peaks Tartu eelarvesse tagasi tooma õppekava toetavad projektid.

Sotsiaaldemokraadid tegid ettepaneku toetada koolide õppesuundade arendamist juba 2012. aasta eelarves ning ehkki linnavalitsus seda veel ei toetanud, on mul hea meel tõdeda, et vastava meetmega arengukava projektis arvestatakse. Õppekava toetavad projektid annaksid õpetajatele võimaluse koolide näo kujundamisel aktiivsemalt kaasa lüüa.

Vägev ülesanne

Kõige enam teeb muret aga reformi rahaline külg. Näiteks võis 14. detsembri Tartu Postimehest lugeda nii mõnegi põhikooli või põhikooliks muudetava gümnaasiumi direktori murelikke kahtlusi, kas jätkub raha põhikoolina toimivate koolimajade korrastamiseks.

Oleks ju silmakirjalik rääkida eesmärgina tugevast põhikoolist, kui tegelikkuses ei jätku raha korraliku õpikeskkonna loomiseks. Linna laenukoormusele ja tõenäoliselt vältimatule Võidu silla remondile mõtlemine ei sisenda erilist optimismi.

Arengukava projektis on kirjas: «Tartu põhikoolid peavad pakkuma õpilastele sarnaseid hariduslikke ja kasvatuslikke võimalusi ning tingimusi, et kõigil õpilastel oleks võrdne võimalus jätkata peale põhikooli õpinguid gümnaasiumis või kutsekoolis.»

Mulle tundub, et see eesmärk on Tartu linnale vägev ülesanne ja proovikivi.