/nginx/o/2011/12/28/892428t1h9411.jpg)
Juba aastaid on Tartu majaomanikud sõdinud igavese rendina tundunud maamaksu vastu. 2003. aastal kinnisvaramulli harjal kehtestatud maamaks on ka põhjendamatult suur. Tollal võeti maade hindamise aluseks maadega kaubitsevate ärimeeste üleskrutitud oletatavad tsonaalsed turuhinnad, mis osutusid eriti ebaõiglaseks selles piirkonnas elavate ja sealse maa kinni maksnud koduomanike suhtes.
Aastaid kestnud pingutuste tulemusena saab koduomanike soov ja unistus peagi teoks: järgmisest aastast vabastatakse Tartu volikogu otsusega maamaksuseaduses (§ 10) sätestatud maakasutajad 50 protsendi ulatuses maamaksust kuni 3000 ruutmeetri eest.
See maksuvabastus kehtib aga ainult neile koduomanikele, kes ei saa maa kasutusõiguse alusel rendi- või üüritulu. Alates 2013. aastast hakkab maamaksuseaduse paragrahvi 11 järgi kehtima täielik maksuvabastus tiheasustusega piirkondade koduomanike elamumaalt kuni 1500 ruutmeetri ulatuses.
Maamaks on riiklik maks ja seni on olnud sellest kõige enam huvitatud omavalitsused, sest kogu maks laekub kohalikku eelarvesse. Tartus on maamaks moodustanud eelarvest küll alla ühe protsendi, kuid sellegipoolest võib aru saada linna varasemast vastuseisust maamaksu kaotamisele või vähendamisele.
Ajad ja arusaamised aga muutuvad, IRLi ja Reformierakonna koalitsioonileppega saavutati üksmeel ning maamaksu vähendamisega alustatakse juba tuleval aastal. Samas jäävad kehtima soodustused pensionäridele ja represseeritutele 25,6 euro ulatuses.
Eelarvesse tekkis küll 111 000-eurone auk ja maamaksutulud kahanesid 2011. aastaga võrreldes 12,5 protsenti, kuid sellelegi leiti kate. 2013. aasta eelarve lappimiseks ei pea linn enam pead murdma, maamaksu kaotamisega saamata jääv raha eraldatakse riigieelarvest.
Rahul peaksid olema ka ärimaade omanikud. Nende maamaks küll ei vähene, kuid erinevalt Tallinnast ei kompenseerita Tartus koduomanikele tehtud maksualandust ärimaade maksumäära tõstes. Sellega võitsid ka Tartu ettevõtete toodangu tarbijad, sest nupukad ettevõtjad tavaliselt maamaksu oma taskust ei maksa, see peidetakse osavalt ühe kululiigina toote omahinda ja selle maksab kinni tarbija.
Nagu eluliselt tähtsate probleemide lahendamisel tavaline, tekitas maksuteema volikogus tulist vaidlust ning kõlasid halvustavad repliigid «rikaste» majaomanike huvides tegutsemise kohta.
Ikka ja jälle küsiti, mitu lasteaeda või koolimaja saaks selle raha eest remontida, kui palju saaks tõsta lasteaednike palka või mida tahes veel.
Ei tasu unustada, et juba aastaid on maamaksust vabastatud pensionärid ja represseeritud, nüüd lisati soodustuse saajate hulka ka nooremad koduomanikud, samuti väga erineva varandusliku seisuga korterivaldajad.
On selge, et tulude vähenedes jääb linnas midagi tegemata, kuid ega koduomanikud tasku jäävat raha tuulde pillu: kelle elamu vajab renoveerimist või korter remonti, küttesüsteem uuendamist või piirded korrastamist.
Peale suuremate tööde on veel tuhat pisiasja, mille eest maja- ja koduomanikud peavad pidevalt hoolt kandma ning millele raha kulutama. Sellega ei tee nad üksnes oma eluolu mugavamaks, vaid muudavad nägusamaks ka linna. Kindlasti väheneb ka sotsiaaltoetuste maksmise vajadus, sest koduomanikegi seas on abi vajavaid ja vahel ainult sente lugevaid inimesi.
Eriti sõnakad maamaksuvabastuse vastased olid sotsiaaldemokraadid ja keskerakondlased, kes nägid alternatiivina kinnisvaramaksu.
Koduomandi maksustamisega ei looda ühiskonnale hüvesid, ühiskonna rikkuse aluseks on ikkagi majandus ja maksustamise asemel tuleb pöörata rohkem tähelepanu tootmisele.
Ühtedelt võtmise ja teisele jagamisega jääme paigaltammujaks ja mis rõõmu tunneksid lasteaednikudki palgatõusust, teades, et see tuleb kaaslinlastest koduomanike taskust.