Rahvusülikool sai tuule tiibadesse välisõppejõudude toel

Riias sündinud füsioloog Aleksander Lipschütz (istub) oli üks vähestest välisteadlastest, kes oli juba enne Eestisse tulekut professoriametit pidanud, täpsemalt Berni ülikoolis. See pilt on tehtud 1919. aastal Tartu ülikooli füsioloogiainstituudi laboris. Foto: Eesti Tervishoiu Muuseum

Oktoobris 1919 taas uksed avanud Tartu ülikool oli mõeldud ennekõike eestlastest üliõpilastele ja pidi teenima Eesti ühiskonda, koolitades noorele riigile haritlasi ja spetsialiste. See tähendas ka seda, et varasemate aegade võõrkeelse õppe asemel pidi töö ülikoolis käima eesti keeles. See oli ideaal, kuid tegelikkus oli midagi muud, eriti rahvusülikooli esimesel tegevuskümnendil.

Põhjus oli lihtne: eestlaste seast polnud lihtsalt võtta piisaval hulgal pädevaid õppejõude.

Tartus töötanud välisõppejõudude temaatikat uurinud Tartu ülikooli muuseumi kuraator Terje Lõbu selgitas, et esimeses järjekorras sooviti õppejõududena ametisse seada ikkagi eestlasi, sest välismaalaste puhul kardeti ühelt poolt seda, et kui nad siia tulevad, jäävadki ülikooli paigale ning peale kasvavad eestlastest teadlased ei saa seetõttu ametikohta.