/nginx/o/2019/12/04/12787771t1h3ecb.jpg)
Juhtusin advendieelsel reedel Tallinna-Tartu-Võru bussiga Tartusse sõitma. Pärastlõunane aeg tõi bussi rahvast täis ja sõitsime mugavalt Adavere tuulikuni. Siis juhtus bussil korraliku rappumise saatel tehniline rike ja bussijuht libistas sõiduriista peatusetaskusse.
Kui meie, reisijad, esimesest ehmatusest toibusime ja selgus, et keegi viga ei saanud, käivitus nauditav stsenaarium. Kriisikomisjoni ei valitud, keegi pealikuks ei kippunud, süüdlasi ei otsitud – kõik toimis sujuvalt ja sõbralikult.
Selgus, et omal jõul me liikvele ei saa. Rahvas andis lähedastele olukorrast teada ja tühistas kellaajalisi kohtumisi, suitsumehed ja uudishimulikud astusid õue, bussijuht helistas abibrigaadile ja hakkas Tallinna poolt tulevate busside vabadele kohtadele meie bussist soovijaid sokutama.
Kohti palju polnud, aga keegi vaidlema ei kippunud – ilmselt lahkusid need, kellel oli tõesti erakordselt kiire.
Siis hakkasid saabuma vastu kutsutud eraautod, kuhu vabadele istekohtadele käidi bussist inimesi juurde hõikamas. Kõik toimus nii asjalikult, abivalmilt ja rahulikult. Reisijad olid eriti äraseletatult rõõmsa olemisega, aitasid väiksemaid ja nõrgemaid ning oli tõesti hästi turvaline ja hubane.
Bussijuht – kelle tööpäev nüüd eriti pikaks oli venimas – hoolitses, et bussis ikka soe oleks ja soovijatele vett jätkuks. Paari tunni pärast oli meid bussis ehk vaid kümme ja viimasena auto peale läinud proua soovis ukselt kõigile ilusat õhtut. Tõesti, see ei kõlanud sugugi irooniliselt.
Tartust tulnud abibrigaad sai oma tööga kähku hakkama ja meie teekond jätkus.
Mina sain kaasavõetud juturaamatu läbi ja tundus, et nüüd oli pühadeaeg tõesti alanud.