Linnakirjanik Vahur Afanasjev: Raadi-Kruusamäe inspireerib Stephen Kingi

Raadi linnaosa

FOTO: Artur Kuusi illustratsioon

Raadi-Kruusamäe kõlab nagu ülemkohtuniku perekonnanimi. Selles on midagi eiramatut. Ja kui oled valesti käitunud, siis ka lõplikku. Mitu hektarit kalmistuid. Võllamägi, kust leitud kontidel küll kirvejälgi pole avastatud. Eesti Rahva Muuseum – sõltuvalt tujust kõlab seegi sarkofaagselt. Eramajade read – vaikne, ettemääratud elu. Uusmajade read, sealhulgas Toomas Vindi maastikke meenutav mini-Annelinn Raadi mõisa väravate vastas. Üüratu lennuväli, mille arendamise visioonis linn ja vald näivad vale jalga astuvat. Nagu assortii šokolaadikommidest, hapukurkidest, sušist ja pisikestest Rubiku kuubikutest. Kuidas seda taluda?

Alustaksin oravast. Temanimelise tänava ümbruses on säilinud kõik see, mida ilukirjanduse andmetel peaksid pakkuma Supilinn ja Karlova. Puust kortermajad, nii krohvitud kui krohvimata. Puust eramajad. Uuemad kivist eramajad. Vanausuliste kalmistu. Vana juutide kalmistu. Suured aiad. Umbtiigid. Külje all Lembitu kasarmute kompleks, hiiglaslik kruusaauk ja Puiestee tänaval, kus teadupärast lähevad alati kaks tüdrukut, aega on palju, nad jõuavad küll.

Oravat ennast pole ma Orava tänaval kohanud, kuid seda enam on tegu representatiivse olendiga. Linnaloom, tihti nähtamatu nagu kohavaim. Tervitan siinkohal tütarlast, kellega sealkandis keskkooli ajal jalutasin. Lihtsalt niisama. See tähendab, muidugi mitte niisama, aga ega ma suurt muud teha mõistnud.

Kahjuks pole ma iialgi Oravamaal külas käinud, saati seal elanud. Nõnda saan jagada vaid tunnet, et Raadi-Kruusamäe servalt leiab Tartu viimase eheda aguli. Hea mõttes. Tädikeste, sõbralike jotade, lõkkeõhtute ja jäiste tuhaga kinnitambitud radadega puukuuri juurde. Avalik pumbaga kaev Mäe tänava lõpus oli nähtavasti üks viimastest omasugustest Tartus.

Võllamäe kirjutas aga Olev Remsu hiljuti Loomingus avaldatud lukku. Tuule tänav, mis Võllamäe lähedal asub, on mind alati hämmastanud täisnurkse pöörde ja selle kõrval asuva romantilise elumajaga hiigelkrundi servas.

Raadi kalmistu taga algavad Kruusamäe piirkonna eramajad, mida jätkub konservitehaseni – praeguse Salvestini. Neist võiks kirjutada samasuguse loo nagu Tammelinna suuremast osast. Ellujäämine, elu ehitamine, vastupidamine ja mõnuotsingud. Ehk peaks lisama seiklushimu või hoopis kannatlikkuse? Sovetiajal põrutasid sõjalennukid seal õige madalalt üle majade. Vist praegugi kajastub piirkonna rahutu minevik kinnisvarahindades, kuigi majade vahel hulkudes on Kruusamäed raske Tammelinnast eristada. Kui talud Tammelinna, talud ka Kruusamäed.

Peetri kiriku tagune kalmistu on põnev paik. Mitte asjata pole Tartu kahekümne neljandal aastal Euroopa kultuuripealinn. Vanematel haudadel leidub saksa, prantsuse, vene ja juudi nimesid. Tartu oli maailmalinn ja on taas selleks saamas. Vabamüürlaste sümbolid, moslemite poolkuu, Kuperjanovi haud.

Olgugi surnud, leidub kalmistul mitmesugust rahvast, teiste seas, ülikoolile eraldatud uusmatuste osas, mu oma isagi. Kui avaneb võimalus, käige kalmistuekskursioonil. Prima Vista festivalil on seda mitu aastat tehtud, küllap tehakse muulgi ajal.

Sõjaväelennuväli on imetabane nähtus. Siis, kui piirdeaiad avati ja sinna piiluma pääses, imestasin, kui kehvas seisus kogu kupatus on. Kruusateed, poriteed, jõnkslik betoonväli. Iga kord kujutan ette tuumalõhkepeaga raketti kandvat strateegilist pommitajat seal võdisemas. Kas on võimalik, et mõnikord veeti rakette veoautoga?

Mäletan rahva häälekama osa pahameelt, et Eesti Rahva Muuseum kujundati lennuraja jätkuna. Usun, et takkajärgi on tartlaste enamik julge arhitektuurilahendusega ikkagi rahul või vähemalt talub seda.

Aga ikkagi, Raadi-Kruusamäe. Talutav, paiguti lausa põnev linnajagu. Mis võiks olla ühine nimetaja? Tartu kõige eriilmelisem piirkond? Kõlab vaieldavalt, pealegi ei ütle midagi. Elustiilide rohkus, omamoodi elurikkus?

Tõepoolest, elu väikeses 1960ndate individuaalelamus on hoopis teine kui suures kortermajas Salvesti lähedal. Ja mis toimub sõjaväeosas? Võrkaia tagant hakkab silma omanäoline täispuhutav angaar ja miskit on kõrva jäänud radari kohta. Seda, mis elu käib öisel surnuaial, võime loodetavasti lugeda ilukirjandusest – kui keegi teine ette ei võta, kirjutan ise ühe paraja Stephen Kingi.

Järsku ongi Stephen King parim ühine nimetaja kogu Raadi-Kruusamäele? Leplik elu eramajas, kummalised eluheidikud Liiva tänava vaestemajas, kaks sügavat inimtekkelist kruusaauku, tagatipuks mälestus tuumarelvadest. Kes teab, võibolla jäi mõni lennuvälja salalattu vedelema või kukkus kohaliku elaniku kapsamaale?

Konservitehasel on samuti närvekõditavat potentsiaali: küllap olete kuulnud sõjaaegsest vorstivabrikust ja inimeste kadumises. Ent peamine on siiski … tavalisus. Inimene vaiksest äärelinnast on just see, kellega ei peaks juhtuma midagi trillerisarnast. Ja kui juhtub, häirib see üsna talumatul viisil. Talumatu närvikõdi on mõnus. Nagu kõva kõdi ikka.

Näis, kes selle raamatu valmis kirjutab.

Tagasi üles