Peetri kiriku tagune kalmistu on põnev paik. Mitte asjata pole Tartu kahekümne neljandal aastal Euroopa kultuuripealinn. Vanematel haudadel leidub saksa, prantsuse, vene ja juudi nimesid. Tartu oli maailmalinn ja on taas selleks saamas. Vabamüürlaste sümbolid, moslemite poolkuu, Kuperjanovi haud.
Olgugi surnud, leidub kalmistul mitmesugust rahvast, teiste seas, ülikoolile eraldatud uusmatuste osas, mu oma isagi. Kui avaneb võimalus, käige kalmistuekskursioonil. Prima Vista festivalil on seda mitu aastat tehtud, küllap tehakse muulgi ajal.
Sõjaväelennuväli on imetabane nähtus. Siis, kui piirdeaiad avati ja sinna piiluma pääses, imestasin, kui kehvas seisus kogu kupatus on. Kruusateed, poriteed, jõnkslik betoonväli. Iga kord kujutan ette tuumalõhkepeaga raketti kandvat strateegilist pommitajat seal võdisemas. Kas on võimalik, et mõnikord veeti rakette veoautoga?
Mäletan rahva häälekama osa pahameelt, et Eesti Rahva Muuseum kujundati lennuraja jätkuna. Usun, et takkajärgi on tartlaste enamik julge arhitektuurilahendusega ikkagi rahul või vähemalt talub seda.
Aga ikkagi, Raadi-Kruusamäe. Talutav, paiguti lausa põnev linnajagu. Mis võiks olla ühine nimetaja? Tartu kõige eriilmelisem piirkond? Kõlab vaieldavalt, pealegi ei ütle midagi. Elustiilide rohkus, omamoodi elurikkus?
Tõepoolest, elu väikeses 1960ndate individuaalelamus on hoopis teine kui suures kortermajas Salvesti lähedal. Ja mis toimub sõjaväeosas? Võrkaia tagant hakkab silma omanäoline täispuhutav angaar ja miskit on kõrva jäänud radari kohta. Seda, mis elu käib öisel surnuaial, võime loodetavasti lugeda ilukirjandusest – kui keegi teine ette ei võta, kirjutan ise ühe paraja Stephen Kingi.
Järsku ongi Stephen King parim ühine nimetaja kogu Raadi-Kruusamäele? Leplik elu eramajas, kummalised eluheidikud Liiva tänava vaestemajas, kaks sügavat inimtekkelist kruusaauku, tagatipuks mälestus tuumarelvadest. Kes teab, võibolla jäi mõni lennuvälja salalattu vedelema või kukkus kohaliku elaniku kapsamaale?
Konservitehasel on samuti närvekõditavat potentsiaali: küllap olete kuulnud sõjaaegsest vorstivabrikust ja inimeste kadumises. Ent peamine on siiski … tavalisus. Inimene vaiksest äärelinnast on just see, kellega ei peaks juhtuma midagi trillerisarnast. Ja kui juhtub, häirib see üsna talumatul viisil. Talumatu närvikõdi on mõnus. Nagu kõva kõdi ikka.
Näis, kes selle raamatu valmis kirjutab.