Hannes Klaas: heade mõtete eelarve. Kas sellest piisab?

Hannes Klaas Foto: Kristjan Teedema

Tartu kustutab kasvavat rahanälga jõudsalt laenates, see tähendab aga, et juba mõne aasta pärast jäävad head mõtted teostamata, kuna laenu rohkem võtta ei saa ning raha omafinantseeringuks ei ole. Vaja oleks hoopis raha rohkem teenida.

Tartu linnavalitsus on esitanud volikogule arutada 2020. aasta eelarve, kulud ja tulud. Paraku vaatavad sealt vastu samad head mõtted nagu alati. Miks paraku? Sest majanduslikult on linna tervis halb ning hoolimata üleskutsetest mõelda suuremalt pole volikogus esindatud erakonnad ega teine valimisliit seda seni suutnud. Ikka arutletakse, millist kooli remondida, kuhu staadion ehitada või palju teid asfaltida. Viivuks saame prožektorite valgusesse aastal 2024, mil oleme Euroopa kultuuripealinn.

Need on kõik head mõtted, kuid ei aita meid lahti siduda laenu- ja toetuste sõltuvusest. Tartu probleem on vähenev rahvastik ning sellest tulenev majanduslik paigalseis. Kümne aasta pärast võib sinna lisanduda ka allajäämine tõmbekeskusena Pärnule, kui peaks valmima Rail Baltic ning arendatakse Pärnu lennujaama.

Tartu eelarve põhiline kulukoht on haridus, mis moodustab 53 protsenti kuludest koos investeeringutega. Ent ikka oleme ühe kalleima lasteaia kohatasuga omavalitsus Eestis. Kasvavate ehitushindade juures on selge, et üha rohkem raha (sh laenuraha) läheb järgmistel aastatel haridusasutuste remondiks. Tartu võlakoormus tõuseb 2020. aastal ligi 55 protsendile (seadus lubab 60 protsenti) ning laenuvaru jääb vaid kaheksa miljoni euro ulatuses. See tähendab, et juba mõne aasta pärast jäävad head mõtted teostamata, kuna laenu rohkem võtta ei saa ning raha omafinantseeringuks ei ole.

Tartu probleem on vähenev rahvastik ning sellest tulenev majanduslik paigalseis.

Kuidas siis tulu saada? Üks tulu saamise võimalus on loomulikult tõsta makse, mida ka linnavalitsus on otsustanud teha, tõstes maamaksu 2,5 protsendi peale ehk lubatud maksimumini. Nii laekuv 400 000 eurot lisatulu on aga üldiste kulutuste juures kaduvväike. Teine võimalus on müüa linnale kuuluvaid maid ning hooneid, mida plaanitakse tuleval aastal teha 3,4 miljoni euro eest. Varade müümine lühiajalise kasvu eesmärgil ei tundu siiski väga jätkusuutlik. Seda enam, et nii saadav tulu moodustab vaid 1,6 protsenti eelarvest.

Linna põhiline sissetulekuallikas on füüsilise isiku tulumaks, mis on küll viimastel aastatel kasvanud, kuid peamiselt üldise majanduskasvu tuules. Elanike arv on vähenenud kümne aasta jooksul 6000 võrra ja tuleval aastal on neid 94 997 (prognoos), neist 45 protsenti maksumaksjad.

2017. aastal Tartu ülikooli tehtud üle-eestilise vilistlas­uuringu järgi lahkub Tartust pärast ülikooli lõpetamist üle 70 protsendi lõpetanutest. Peamise põhjusena nimetatakse väljakutseid ja rahuldust pakkuva erialase töö puudumist. Seega ei tõmba Tartu tööteed alustavaid noori.

Jätkusuutlik viis Tartu rahamuret leevendada on kasvatada elanikkonda ühes turistide hulga suurendamisega. EASi uuring näitas, et lennukiga Eestisse tulnu kulutab siin keskmiselt 400 eurot, laevaga jõudnu 300 ning maanteetranspordiga saabunu keskmiselt 200. See raha ei jõua otse linnakassasse, kuid aitab kaasa töökohtade loomisele, kaupade ja teenuste müügile ning tulumaksu laekumise kasvule.

See aga tähendab, et peame heade mõtete asemel mõtlema ja ütlema välja julgemaid mõtteid, mis pikas plaanis tooksid linnale ka raha sisse. Vajame ideid, kuidas muuta paigalseisev Tartu kasvavaks keskuseks, mis meelitab siia suurema hulga külastajaid ning tekitab uusi töökohti. Suund peaks olema luua midagi suurt, mis tooks inimesi põhjusega Tartusse.

Peame heade mõtete asemel mõtlema ja ütlema välja julgemaid mõtteid, mis pikas plaanis tooksid linnale ka raha sisse. Vajame ideid, kuidas muuta paigalseisev Tartu kasvavaks keskuseks, mis meelitab siia suurema hulga külastajaid ning tekitab uusi töökohti.

Üks võimalik eesmärk on ehitada multifunktsionaalne linnahall, kus saab korraldada kontserte, konverentse ja spordiüritusi ning kuhu mahub korraga tuhandeid inimesi. Niisugune keskus ja seal pidevalt toimuvad üritused tooksid kaugemaltki Tartusse inimesi, kes siin kulutades elavdavad linna majandust. Metallica kontsert näitas, et see mudel toimib: kümned tuhanded inimesed tulid Tartusse hoolimata kehvadest transpordiühendustest. Olen kindel, et kui tekib pidev nõudlus paremate ühenduste järele, reageerivad ka turg ja riik ning need lennu-, raudtee- ja maanteeühendused Tartusse ka luuakse.

Seega oleme valikute teelahkmel, kas jätkata vaid heade mõtete eelarvega või pingutada suuremate ideede nimel. Ideid kritiseerida on lihtne, kuid lahenduste pakkumisel on teised poliitilised jõud väga vait olnud. Kuidas siis lõpetame Tartu majandusliku kõdunemise?