Rektor Toomas Asser: haritlaskond ei ole isetekkeline nähtus, vaid selle eest tuleb järjekindlalt hoolitseda

TRT02: RAHVUSÜLIKOOLI SAJANDA AASTAPÄEVA AKTUS : TARTU EESTI 01DEC19 Rahvusülikooli sajanda aastapäeva aktus ülikooli aulas. sa/Foto SILLE ANNUK / POSTIMEES

FOTO: Sille Annuk

Tartu ülikooli rektori Toomas Asseri kõne Eesti rahvusülikooli sajanda aastapäeva aktusel Tartu ülikooli aulas 1. detsembril.

Head rektorid, kolleegid, audoktorid, värsked doktorid, kogu ülikoolipere!

Tänane päev on harukordne. Äsja kõlanud luuletuse kirjutas Gustav Suits saja aasta eest õnnesooviks eesti ülikooli asutamise puhul. Selles luuletuses avaldas ta lootust, et – tsiteerin – «sest talvepäevast sugupõlved kõnelevad». Tema ja ka väga paljude teiste lootus on täitunud, sest Eesti rahvusülikool on nüüd, sada aastat hiljem, tugev ja elujõuline. Eesti ühiskonna kõigutamatu alustala. Ja temast kõneldakse. Mitte ainult Eestis.

Sellest saja aasta tagusest talvepäevast oleme kõnelenud kogu aasta vältel. 1919. aasta 1. detsembril oli Tartu Ülikool pidurüüs ja külaliste toolidki paigutatud aulasse niisamuti kui täna. On meenutatud, et siis võis siin olla umbes 1200–1500 piduvõõrast, neist suur osa pidi seisma.

Kas neid siia tõesti nii palju ka mahtus, võib igaüks ise hinnata. Kuid pole kahtlustki, et eestlaste nälg omakeelse ülikooli, eestikeelse kõrghariduse järele oli sedavõrd tugev, et ületamatuna näivatele takistustele vaatamata mõisteti, et eesti ülikooli loomine on äsja kätte võidetud iseseisvuse püsimise ja oma riigi ülesehitamise vältimatu tagatis. Külalistel jagus kannatust ja tähelepanu, sest ainuüksi kõnesid peeti neli tundi. Meie püüame täna hakkama saada vähemaga.

Õiendan veel ära ka ühe auvõla. Siin, aula vasaku seina nišis asub skulptuurigrupp, mis on ilmselt paljudele tuttav, ent mille tähendust ei pruugi kõik teada. See on rahvusülikooli 20. aastapäeval avatud mälestusmärk Vabadussõjas langenud üliõpilastele. Need noored mehed aitasid Eestile kätte võidelda meie iseseisvuse. Nad olid rahvaväe koosseisus sõjas ka siis, kui siinsamas oli käimas eestikeelse ülikooli avaaktus.

Nõukogude ajal seda skulptuuri mõistagi siin polnud. Nüüd oli viimane aeg lisada taasiseseisvumise järel tagasi aulasse jõudnud kuju juurde seal algselt olnud pühendus. Mäletagem neid noori inimesi, kes valisid võitluse vaba riigi eest ja tänu kellele me täna siin seda vabadust pühitseme!

Sada aastat tagasi valdas nii rahvusülikooli rajamise nimel tegutsejaid kui ka avaaktusel osalejaid suur rõõm, aga teisalt loomulikult ka mure oma rahva tuleviku pärast. Meie siin, täna, olemegi nende tulevik.

Meil on põhjust olla tänulik kõigi nende pööraste tegude ja mõtete eest, mis viisid eestikeelse ülikooli avamiseni. Ka meil tuleb nüüd murda pead, kuidas tulla toime uute pöördepunktidega. Kuidas kohaneda muutustega rahvastiku koosseisus ja vältimatute uuendustega meie haridussüsteemis, tagada riigi turvalisus ja püsiv majanduslik areng ning hoida samal ajal tervena meie elukeskkonda?

Kogu maailm otsib praegu kliimamuutuste pidurdamiseks alternatiivseid energiaallikaid. Eesti tuleviku kõige tähtsam energiaallikas on aga täna siin aulas. Need 138 vastset doktorit on meie tuleviku kütus. Meie tulevik järgmiseks aastasajaks. Nendel on võimalused, oskused ja teadmised, aga vastutus leida lahendused väga laiapõhjalistele tulevikuprobleemidele.

Head doktorid! Teie teate, milliseid arukaid ja arutuid otsuseid on teinud eelmised põlvkonnad, te ei ole klammerdunud möödunud aegadesse ega kapseldunud oma väikesesse koduõue, te teate väga hästi, mida tuleb teha senisest teisiti selleks, et tagada meie riigi, ühiskonna ja rahvuse kestmine.

Ent mis kõige tähtsam: doktorikraadini jõudmisega olete tõestanud, et teis on tahet, uudishimu ja sirgeselgsust olla Eesti elu eest vastutajate uus põlvkond. Ükskõik, kas te jätkate akadeemilist karjääri või siirdute ühiskonda teenima avalikus või erasektoris, igal juhul olete just teie Eesti uus haritlaste põlvkond, mõistuse hääl. Teie õlul on ka ühiskonna vaimsuse, eetilisuse ja mõttepuhtuse eest seismine.

Teie kõrval istuvad teie mentorid, ülikooli ja ühiskonna senised suunanäitajad. Ma tänan kõiki meie ülikooli õppejõude, teadlasi, kes on teeninud Eesti ühiskonda ja taganud meile haritud järelkasvu. Tänan ülikooli uusi audoktoreid ja Rahvusmõtte auhinna saajat tema ennastsalgava äratamistöö eest. Tänan kõiki praeguseid teejuhte. Öeldakse, et õpetaja on oma tööd teinud hästi siis, kui tema õpilased jõuavad temast kaugemale. Seega olen tulevikku vaadates lootusrikas. Meil on tee, mida jätkata, ja noored, kellega seda teed jätkata. Veel on.

Täna välja antav Rahvusmõtte auhind on kõnekas kokkuvõte rahvusülikooli esimesest sajandist. Selle auhinnaga kinnitab rahvusülikool, et eesti rahvas ning tema keel, kultuur ja mõte on vabad. Tänavune auhinnasaaja, kelle nime avaldame aktuse lõpus, on oma eeskuju ja erilise panusega aidanud meil meeles pidada, et rahva suuruse mõõdupuu on meie kõigi sisemine väärikus ja väärtused.

Kuid Eesti riik ja ühiskond peavad endale teadvustama, et haritlaskond ei ole isetekkeline nähtus, vaid selle eest tuleb järjekindlalt hoolitseda. Et me saaks ka saja aasta pärast tähistada omakeelse ülikooli juubelit.

Rahvusülikooli juubeliaasta ettevalmistus on olnud pikk ja põhjalik. Meie suurest peost pole osa saanud mitte üksnes ülikoolipere, vaid kogu Eesti ja ka meie väliseesti kogukond. Nüüd on meie siht liikuda märksõna «Rahvusülikool 100» juurest uue eesmärgini: «Tartu Ülikool 100».

Siinjuures ei tähista arv 100 mitte ajalist verstaposti, vaid positsiooni, kuhu tahame tõusta maailma mõjukaimate ülikoolide seas. Edetabelite keeles on lihtne rääkida, aga saja parima hulka jõudmine ei ole eesmärk omaette. Me teame, millised meie tugevad küljed on meid väga kiiresti toonud 300 parima hulka, ja me teame, mida peame tegema, et meie töö ja selle tulemused oleksid veelgi mõjusamad, veelgi paremal tasemel. Kui teeme seda hästi, siis on saja parima sekka jõudmine üksnes üks suurepärane kõrvaltulemus. Peamine on siiski kvaliteetsem teadus ja kõrgharidus, millega tagame haritud, aruka ja hea tervise juures oleva ühiskonna.

Kuid eks me anname endale ka aru, et kui võtame võrdluseks näiteks Helsingi, Uppsala või Groningeni Ülikooli, mis asuvad mainekates edetabelites maailma saja parima piirimail, siis peaks ka Tartu Ülikooli eelarve olema praegusega võrreldes vähemalt kahekordne. Ühelt poolt on selleks väga vaja mõtteviisi muutust. Me ei tohi leppida praeguse mentaliteediga riigivalitsemises. Ühiskonna tulevikule, mis on üha keerukam, mitmetahulisem, määramatum, saab vastu minna üksnes väärikalt, targalt ja teaduspõhiselt tegutsedes. Ülikoolil on siin eesõigus ja võimalus teed näidata. Näidata oma võimalusi ja võimekust tagada teadmiste usku Eesti.

Siinkohal olgu nimetatud vaid üks kõnekas näide ülikooli rollist. Alustame rahvusülikooli uut sajandit Delta keskuse avamisega. Need uued koostöövormid ja võimalused nii ülikooli õppe- ja teadustöös kui ka koostöös ettevõtetega jõuavad õige kiiresti ka reaalsete, numbriliselt väljenduvate tulemusteni majanduses.

Teaduspõhist lähenemist vajavad ka paljud ühiskondlikud küsimused. Peame juba praegu hoolitsema selle eest, et inimeste majanduslikud võimalused, etniline päritolu, elukoht, transpordivõimalused, tehnoloogia kasutamise oskused ja veel paljud muud tegurid ei põhjustaks ühiskonnas kihistumist. Kui see juhtuks, peaksime lööma häirekella, sest selline kihistumine võib seada ohtu mitte üksnes üksikisiku heaolu, vaid panna kõikuma ühiskonna alustalad. Meie teadlastel on probleemide äratundmiseks, nende vältimiseks ja ka ennetamiseks oskused, teadmised ja lahendused olemas. Vaja on vaid kõrvu, mis tahaksid kuulata, ja vastutustunnet teha mugavustsoonist väljuvaid otsuseid ka siis, kui see ei too kohest lühiajalist kasu valimistulemustes. Vaja on kaugeleulatuvat pilku, aga ka usaldust ülikoolide vastu.

Kuid täna on siiski eestikeelse ülikooli pidupäev. Sageli kaldubki ülikoolist rääkides jutt just keeleküsimusele. Loomulikult on rahvusülikooli üks eraldi kohuseid hoida meie keelt ja kultuuri – selles pole kahtlustki –, aga see on ka iga ülikooliliikme ja iga ühiskonnaliikme vältimatu vastutus. Kõrgtasemel eesti keele oskus on parim viis kummutada ühiskonnas pead tõstvat must-valget arusaama, justkui oleks rahvusvahelistumine oht eesti keele püsimisele.

Kõigist tänavu Tartu Ülikooli vastu võetud Eesti tudengitest 96 protsenti õpib eesti keeles. Kas see on tõesti tõsiseltvõetav oht meie emakeelele, kui ülejäänud neli protsenti õpivad inglise keeles? Mõelge korraks meie endi suurtele keelemeestele – Aavik, Veski, Ariste, Saagpakk, Nurmekund ... Suureks saamiseks ei piisa oma keelest, oma rahvast. Vaja on ka avatud, avarat ning võõra suhtes uudishimulikku ja õppivat hoiakut.

Muidugi tuleb emakeele hoidmisega järjepidevalt tegeleda. Selle mõistmise heaks eeskujuks on näiteks Euroopa tippülikoolide võrgustik LERU, mis rõhutas oma liikmesülikoolide äsja avaldatud keelehoiakute analüüsis, et ülikoolid peavad looma võimalused selleks, et iga üliõpilane valdaks suurepäraselt oma emakeelt, aga tunneks vajalikul määral ka erialast inglise keelt.

Seejuures annab iga lisakeel eelise, mistõttu on kohaliku keele tundmaõppimine ka välisüliõpilaste jaoks suur väärtus. See Euroopa eripalgeliste ülikoolide oma keelde ja teistesse keeltesse suhtumise kokkuvõte annab kindlustunde, et keelekadu ei alga ülikoolist.

Meiegi välisüliõpilased ja välistöötajad on väga huvitatud nii eesti keele kui ka kultuuri tundmisest ja me püüame selleks pakkuda neile järjest enam praktilisi võimalusi.

Mõistagi on maailma vaates omakeelse universitas’e ülalpidamine Eesti-suuruses riigis kallis lõbu, ent see on ühtlasi meie riigi ja rahva kestlikkuse tagatis. Pidupäeva puhul luban endale aga ka tundeküllasemat väljendusviisi: eestikeelne Tartu Ülikool ongi meile kõigile kallis. Kallis pidada ja kallis südamele. See on meie rahva ühine armastus, mida hoida, mille eest seista, millele alati kindlalt toetuda.

Õnne, edu ja katkematut õitsengut Eesti rahvusülikoolile!

Tagasi üles