Tõnis Lukas: Eesti algab ülikoolist

Tõnis Lukas. Foto: Kristjan Teedema

Tartu ülikooli roll rahvusülikoolina oli selge saja aasta eest, oli selge iseseisvuse taastamise ajal ning on selge ka praegu.

Tartu ülikool on paljude ettevõtmiste ja inimeste viljaka elu alguseks. Paljud, kes mujalt Tartusse tulnud, on siia ka jäänud, ikka ülikooli pärast. Minagi sattusin ülikooli astudes Tartusse pea esimest korda. Ülikool on mitmele põlvkonnale olnud üldse esimene põhjus Tartusse tulla.

Tullakse rohkem või vähem väljakujunenuna, aga ülikool teeb sust selle, kes oled ülejäänud elu. Küllap on see ülikooli isiksust kujundav jõud jäänud samaks ka muutunud maailmas. Mäletan, et kui esimesel kursusel tavatsesid kursusekaaslased käia nädalavahetuseti kodus Tallinnas soojas vannis ja Soome televisiooni vaatamas, siis mina eriti koju Tallinnasse ei sattunud, jäin pikemateks perioodideks Tartusse – nii palju oli siin teha.

Küllap see on veel hulga praegustegi üliõpilaste puhul nii, olgugi elu ise ja ülikool palju muutunud. Muutunud on ka ühiskond, milles ülikool toimib. Kuigi erinevad põlvkonnad on sattunud justkui samasse ülikooli, tuleb väga palju selgitada, et praegused tudengid kaheksakümnendate omade üliõpilaselust aru saaksid.

Alustame algusest. Kohe esimestel päevadel saadeti esmakursuslased kolhoosi. Selline ettevõte oli iseenesest iganenud nõukogudeaegne sundühistöövorm, milles tehti peamiselt põllumajanduslikke töid ja kus oli hooajati töökäte puudus.

Loomulikult on õige, et konkureerime peamiselt rahvusvaheliselt, kuid sellise üldistusega ei tohiks kaduda tähelepanu, et sisemine võistlus käib eestikeelsete tudengite pärast, keda rahvusülikool vajab oma missiooni täitmiseks. Seetõttu ei saa ta vastu võtta teiste ülikoolide «pakkumist» muutuda erinevalt endistest aegadest üha rohkem vaid Lõuna-Eesti ülikooliks.

Eriti suur oli töökäte puudus sügiseti saagikoristusel, eriti kartulivõtul. Esimeste kursuste üliõpilased ööbisid ja töötasid seal hulgakaupa koos ning see pani tihtipeale alguse kursusevaimule.

Kursuseks ei nimetatud siis mitte üksikut ainekursust, nagu nüüd, vaid kursus oli terve aastase õppetöö ainete kogum ja samuti see hulk üliõpilasi, kes ühel ajal alustas ja lõpetas, igal aastal eelmistega võrreldes peaaegu samasisulist õppetööd. Ei mingit valikuvõimalust, nagu praegu.

Kui ülikooli etteotsa sai üle hulga aja tippteadlane ja eestimeelne rektor Jüri Kärner (1988–1993), võeti olude uuenedes ette ülikooli muutmine. Sümboolse väärtusega oli Tartu Ülikooli nime taastamine Tartu Riikliku Ülikooli asemel, sest «riiklik» seal vahel viitas nõukogudeaegsele sunniriiklusele.

Veel olulisemad olid sisulised muutused ja nende kiirus. Muudatuste läbikaalumiseks moodustati laiapõhjaline töörühm. Ajakohase ülikooli juurde käis teistsugune õpikäsitus, mis pidas silmas õppuri arengut ning teaduse ja õppe sidusust. Kui enne õppisid kõik ühe aastakäigu üliõpilased täpselt ühe programmi järgi, siis nüüd tekkis üliõpilasel võimalus ainekursuseid valida (kuni kõrvaleriala valikuni).

Õppurikeskne lähenemine oli võrreldes senise nivelleeriva kursustesüsteemiga midagi täiesti uut. Ülikool pidi pingutama, et õppejõud suudaksid ise mitmekülgseid valikuid pakkuda. See tõi endaga ka vajaduse uute õppevormide ja -meetodite järele. Esialgu siiski uusi meetodeid eriti arvukalt pakkuda ei suudetud ja üldloengute osakaal õppetöös jäi suureks, aga pisitasa on õppetöö ka didaktiliselt mitmekesisemaks muutunud ja üliõpilase valikuvõimalused ka tegelikult suurenenud.

Murrang saabus alles hiljem, kui leidus juba piisavalt õppejõude, kel vastav kogemus välisülikoolidest pagasiks. Lisaks sellele põhimõttelisele muutusele taastati ka euroopalik universitas’e tüüpi ülikool, kuhu pidi kuuluma kindlasti neli klassikalist teaduskonda: filosoofiateaduskond, usuteaduskond, õigusteaduskond ja arstiteaduskond.

Kui Ain Kaalep 1988. aasta 15. aprillil Tartus muinsuskaitsepäevade miitingul, kus esimest korda avalikult rahvusvärvid välja toodi, ütles, et kui püsib emakeelne ülikool, siis püsib ka rahvas, oli see kõigile kokkutulnutele ühtemoodi arusaadav.

Nõukogude ühiskonna eripärade tõttu oli neist kõigist, mis sõja eel olemas olnud, alles jäänud vaid kaks viimast.

Muidugi oli ajaga avatud ka muid teaduskondi, aga ajaloolise järjepidevuse taastamiseks oli sümboolse väärtusega, et uuenduste käigus taastati usuteaduskond ja ühendati humanitaarõpe filosoofiateaduskonna alla. Päris uue teaduskonnana avati rektor Kärneri ajal ka sotsiaalteaduskond, nagu aeg nõudis.

Kraadiõppesüsteemis taastati ajalooline rahvusvaheline jaotus, milles esmasele bakalaureuseõppele järgnesid magistrantuur ja doktorantuur. Mõnevõrra tekitas magistrikraadi staatus vaidlusi. Esialgu oli ta päris teaduskraad (nn teadusmagister) ja üleminekul seniselt aspirantuuriõppelt, mis nõukogude õppekorralduses oli viinud kandidaadiväitekirja kaitsmiseni, tehti teaduskondades erinevaid otsuseid. Kui näiteks füüsikute puhul oli loomulik, et järelkasvu kiirtee loomiseks lasti seni veel kaitsmata kandidaadiväitekirjad kaitsta doktoritööna, siis ajaloolased otsustasid, et sellele vastab pigem magistrikraad ja kandidaadiväitekirjad vormistati kaitsmiseks sel tasemel.

Suhtumine, et väga noorelt ikka doktoriks ei saa (nõukogude ajal oldi harjunud nägema seda sisuliselt teadlaskarjääri tiputähisena), püsis veel mõnda aega, sest professorid olid ju harjunud asju vaatama oma kogemuse pinnalt.

Praeguse olukorrani, kus isegi doktorikraadiga teadlased töötavad mõne aja veel lektoritena, oli veel tükk maad minna. Selline murrang tähendas eksperimenteerimist ühe terve põlvkonnaga, sest teisalt võimaldas süsteem neil, kes olid oma kandidaadiväitekirja veel nõukogude ülikoolis ära jõudnud kaitsta, konverteerida see hiljem automaatselt doktorikraadiks.

Rahvusliku ärkamisaja koldeks oli ülikool. Sellel oli oma selge põhjus, kuna haritlaskond oligi rahvusliku liikumise algataja. Nii on see olnud kõigis maades ja kõigil ajastutel. Meil oli õnn ärgata rohkem kui sajand tagasi ja oli õnn taasärgata kolme­kümne aasta eest, sest meil oli Tartu ülikool.

Uue riigi üks esimesi püüdlusi 1919. aastal oli eestikeelne kõrgharidus. Sest miks üldse rahvale iseseisvus, kui ta ei pea tähtsaks oma kultuuri ja omakeelset haridust. Ja teistpidi on selle olemasolu iseseisvuse kindlaim tagatis.

Neljakümne kirja autorid nägid 1980. aastal venestamise ühe ohuna pealesunnitud keelevahetust hariduses. Kui Ain Kaalep 1988. aasta 15. aprillil Tartus muinsuskaitsepäevade miitingul, kus esimest korda avalikult rahvusvärvid välja toodi, ütles, et kui püsib emakeelne ülikool, siis püsib ka rahvas, oli see kõigile kokkutulnutele ühtemoodi arusaadav.

Tartu ülikooli uuenemine, mis kindlustas korraga nii sisulised akadeemilised muudatused, eesti keele püsimise teadus- ja kõrghariduskeelena kui ka omaaegsete üliõpilasorganisatsioonide taastamise, oli veenev. Samal ajal ei olnud kõigil üleminekuaja muudatustega ühel ajal niisama lihtne kohe tabadagi sõjaeelsete akadeemiliste traditsioonide ja vabaduste tuuma.

Kuna tegelesin ajaloolise pärimuse kogumisega, tuli kord üks hilisem tuntud korporant mult diktofoni laenama, ta soovis lindistada ühe tuntud ajaloolise korporatsiooni vilistlaste mälestusi, sest oli kavatsus see organisatsioon taastada.

Kahes või enamaski paigas sarnase õppekava kohta ühe kuni kolme magistrandi õpetamine lõpeb varem või hiljem eestikeelse magistriõppe taandumisega ja üleminekuga inglise keelele kõigis neis ülikoolides.

Tal oli plaanis pöörduda Tartu riikliku ülikooli komsomolikomitee poole (NLKP järelkasv), et selleks luba saada. Sellise asja peale oleks selle organisatsiooni vilistlased ennast kindlapeale hauas ringi pööranud … Soovitasin tal sellise uhke asjaga nii mageda organisatsiooni poole küll mitte pöörduda ja registreerida korporatsioon ikka otse uuenevas ülikoolis.

Mida on ülikoolil oma ajaloost praegu õppida? Tänapäeval juhivad enamikku Eesti ülikoole Tartu ülikooli vilistlased, kes paratamatult eelisarendavad kõigi vahenditega pigem ikka oma ülikoole kui oma kunagist alma mater’it. Sellega nad kannavad ühelt poolt Tartu vaimu üle Eesti edasi, aga loodetavasti mitte laiali.

Tartu ülikool ei tohiks selles karmis võitluses vaimult vaesemaks jääda. Palju väikesi kaotusi (rahastamisotsuste kalle tehnika poole, pidevalt isegi juurde tekkivad dubleerimised Tallinna ülikooliga, demograafilised protsessid Põhja-Eesti kasuks) võib anda kokku ülikooli positsiooni nõrgenemise kodus ja seejärel ka võõrsil.

Võrreldes kolmekümne aasta taguse ajaga on Tallinnas sündinud päris uute kõrval ka kümneid õppekavu, millesarnased olid varem vaid Tartus. Seda on argumenteeritud Eesti-sisese konkurentsivajadusega, kuid eriti magistriõppe tasemel on selline «surnuks konkureerimine» hakanud juba «vilja kandma»: kahes või enamaski paigas sarnase õppekava kohta ühe kuni kolme magistrandi õpetamine lõpeb varem või hiljem eestikeelse magistriõppe taandumisega ja üleminekuga inglise keelele kõigis neis ülikoolides.

Tartu ülikooli rektori sõna peaks maksma siin üle kõige ja just tema juhtimisel tuleks ülikoolidel kokku leppida, et eestikeelse magistriõppe ja pikemas plaanis kogu eestikeelse kõrghariduse säilitamiseks ühendatakse jõud.

Loomulikult on õige, et konkureerime peamiselt rahvusvaheliselt, kuid sellise üldistusega ei tohiks kaduda tähelepanu, et sisemine võistlus käib eestikeelsete tudengite pärast, keda rahvusülikool vajab oma missiooni täitmiseks. Seetõttu ei saa ta vastu võtta teiste ülikoolide «pakkumist» muutuda erinevalt endistest aegadest üha rohkem vaid Lõuna-Eesti ülikooliks.

Vabariigi valitsuse ülesanne on teha ära oma töö selle õnnetuse ärahoidmisel ning kindlustada vajalik taristu ja ühendusteed rahvusvahelise rahvusülikooli püsimiseks.

Tartu ülikooli roll rahvusülikoolina oli selge saja aasta eest, oli selge iseseisvuse taastamise ajal ning on selge ka praegu. Hetkel isegi rohkem, sest nii nagu sada aastat tagasi, püsivad kõigi pilgud eestikeelse kõrghariduse juubelit tähistades just Tartu ülikooli (eestikeelsel!) aktusel ning kostavad vaid head soovid. Teiseks ka seetõttu, et praeguseks on rahvusülikooli staatus lausa Tartu ülikooli seadusesse sisse kirjutatud. Seda pole sealt kavas ka välja võtta.

Elagu, kasvagu, õitsegu Tartu ülikool!

Autor on Eesti Üliõpilaste Seltsi vilistlane.