Vilunud teadusteatri tegija, Ahhaa teaduskeskuse juhataja Andres Juur ei pelga tuld, pauku ega enda proovilepanekut. Sest mis muu kui proovilepanek oli talle Ahhaa juhi kohale asumine 2012. aasta kevadel 26-aastasena. Selleks ajaks oli füüsik Juur koos oma kolleegi Aigar Vaiguga korraldanud aastaid teadusteatri etendusi, nii ka Ahhaa teaduskeskuse avamisel.

Vaigu ütleb Juure kohta, et tegemist on kõige ehtsama end ise üles töötanud mehega, väiksest Jõgeva linnast kitsastest oludest pärit Juurest on saanud Eestis teaduse populariseerimise arvamusliider.

Koos Vaiguga Tartu ülikoolis füüsikat tudeerinud Juur on teadust sõnas ja vaatemänguliste katsetega igas eas huvilistele lähemalt tutvustanud 2005. aastast. Siis sõitis ta koos teiste noorte teadusentusiastidega mööda Eestit ringi teadusbussiga Suur Vanker ja andsid teadusetendusi. Kui varem oli Andres Juur suure suuga lubanud, et temast saab enne Maximas koristaja kui füüsikaõpetaja, panid just teadusetendused ta magistrantuuris füüsikaõpetajaks õppima. «Sain aru, et mulle meeldib targutada,» muigas Juur.

FOTO: Sille Annuk

Enne Ahhaad oli Juurel kolm töökohta. Ta töötas nanolaboris, oli saate «Rakett 69» teadustoimetaja ning kolm ja pool aastat füüsika ja informaatika õpetaja Puurmani gümnaasiumis. Õpetajana oli talle oluline eluliste näidete toomine. «Mulle oli tähtis, et lapsed saaksid asja ivale pihta,» selgitas Juur. «Informaatikat õpetasin ainekavast täiesti mööda, sest mis sellest järgida, kui inimesed ei saanud hakkama lihtsate asjadega.» Ta tegi õpilastele esmajoones selgeks sellised lihtsad asjad nagu e-kirja saatmine ja monitori ühendamine arvutiga, alles siis hakati vaatama informaatika ainekava peenemaid ülesandeid.

Pisiasjad pole pisiasjad

Saadet «Rakett 69» tegi Juur samuti koos Vaiguga. Teadustoimetaja töö tähendas inimkeeli, et Juur pidi kõik katsed ise kõigepealt läbi tegema, osalistele vahendid otsima ning ülesanded välja mõtlema ja üles kirjutama.

Saate tegemine arendas teda ennastki. Kuigi Juure bakalaureusekraad nanofüüsikas ehk väga väikeste osade füüsikas kõneleb sellest, et ta pisikesi asju ei alahinda, õpetas teadustoimetaja töö teda pisiasju veelgi enam tähtsustama, sest kui saate osalistele poleks ülesanded iga detailini korras olnud, poleks katsetest midagi välja tulnud.

«Suured asjad peavad korras olema, aga väikesed asjad peavad ka korras olema, sest mõnikord rikuvad just pisiasjad üldpildi ära,» märkis Juur. Näiteks hiljuti ühes muuseumis näitust vaadates ei saanud ta mitte vaiki olla, kui märkas, et kuigi näituse ingliskeelsed tekstid olid korrektsed, oli eestikeelsetes vigu. Ta ütles seda muuseumi töötajatele otsekohe ja vead said parandatud. «Kui näen ebakõlasid, ei saa oma nina sinna toppimata jätta,» ütles Juur.

Riskida laskmine on üks neid asju, mida vanem saab teha, et toetada lapse huvi loodusteaduste vastu, ütles Andres Juur.

Üks, millesse ta ei saa kolme poja isana nina toppimata jätta, on laste abituteks kasvatamine. Nii vedas Juur kodukoha lasteaiaga vägikaigast, et koolieelikud võiks ise üle hoovi lasteaias käia. «No miks ei või viimast aastat lasteaias käiv laps tulla üle õue ise koju?» küsis ta retooriliselt. «Mulle ei meeldi, et liigume järjest ameerikalikuma ühiskonna poole, kus 18. eluaastani on hästi palju reegleid ning siis tuleb järsk üleminek ja äkki peab inimene täiesti üksi hakkama saama. Äkilised muutused pole head. Muidugi, eks siin on ilmselt ka käärid näiteks Tallinna ja külade vahel. Pealinn on ilmselt ignorantsem ja palju halvem koht laste kasvatamiseks, mul endal on õnn elada Tõraveres, kus kõigil lastel on palju vabadust,» rääkis ta. Lasteaiaga lepitigi kokku, et koolieelikud võivad seal ilma saatjata käia.

FOTO: Sille Annuk

Praegu ongi Juure arvates lihtne olla halb lapsevanem, sest ühiskonna ootused laste kasvatamise suhtes on väga palju muutunud võrreldes selle ajaga, mil ta ise laps oli. «Inimesed võikski meenutada, kui vanad nad ise olid, kui neid üksi koju jäeti. Vanasti said viieaastased mõnda aega üksi kodus hakkama küll,» selgitas ta. Laste liigne valvamine pärsib Juure arvates nende loomulikku huvi maailma ja sealhulgas loodusteaduste vastu.

Me peame saama ennast loodusteadustes proovile panna ja kui õnnestub, saadab seda ka avalikkuse tähelepanu, lausus Andres Juur.

Juure kaks vanemat poega, üheksa-aastane Artur ja kuueaastane Kristofer, on võtnud viljakombainiga mitu tonni vilja ja isa kipub lastele iga masina kohta rääkima, kuidas see töötab. «Minu arvates ei tohiks last kaitsta teadmise eest, kust tulevad näiteks kananagitsad, need vestlused võiksid käia igapäevaelu juurde,» lausus Juur. «Ja laske lastel ometi riskida! No kui tulebki mõni plaaster pärast panna, kui lapsed on maal vanaisa juures võrri käima jooksnud?! Nad õpivad sellest rohkem kui toas Xboxiga mängides. Riskida lubamine on üks neid asju, mida vanem saab teha, et toetada lapse huvi loodusteaduste vastu.»

Tema oma laste füüsikahuvi eest juba hoolitseb, kuigi alati pole tallegi meeltmööda, kui lapsed alustavad laupäeva jutuga, et võiks nüüd Ahhaasse minna, kuigi nad käivad isa töökohas peaaegu iga nädal. Aga loodusteaduste mõistmine nõuab pingutust ja oma poegadele ta allahindlust ei tee. «Iga oskus tuleb elus kasuks ja kui neil ongi huvi näiteks muusika vastu, siis tore, tegelgu muusikaga. Aga füüsikast nad ei pääse,» kinnitas Juur. «Loodusteaduste õppimise ajal saabki tunda higi, verd ja pisaraid, aga see tasub ära inimesele endale ja tasub ära riigile, sest riigi rikkus sõltub sellest, kui palju suudab riik tehnoloogiaid kasutusele võtta ja neid ise toota.»

See on üks põhjus, miks on vaja ka Ahhaa keskust, sest selle üks peamine ülesanne ongi teaduse ja tehnoloogia saavutuste vastu huvi äratamine.

FOTO: Sille Annuk

Huvilisi jätkub

Huvi äratamine on õnnestunud, aastas käib Ahhaas ligi 200 000 inimest. Kui üldiselt saavad Euroopa teaduskeskused aastas pool raha asutajatelt ja pool piletitulust, siis Ahhaa eelmise aasta eelarvesse panustasid asutajad ehk Tartu linn, haridus- ja teadusministeerium ning Tartu ülikool 19 protsenti, ülejäänu tuli piletitulust, teaduspoest ja ruumide rentimisest.

Ahhaa möödunud aasta eelarve oli kokku 2,6 miljonit eurot. Rahandusministeeriumi andmetel teeb see Ah­haast kõige väiksema asutajate toega sihtasutuse Eestis. Kohatu küsimus, aga ikkagi: miks Ahhaal läheb hästi? Esiteks kasvab ju lapsi juurde. Teisalt, kui lapsed on korra Ahhaas käinud, on neil mõne aja pärast suuremate teadmistega seal jälle huvitav käia. Kolmandaks on Ahhaas igal aastal kaks uut näitust ja hulga muid üritusi. Sestap pole keskus menukas mitte ainult eestlaste seas, veerand külastajatest tuleb Lätist, ka Soome huviliste arv on tõusuteel. Lätist tulevad peamiselt kooliekskursioonid ja on juhtunud sedagi, et lätlased on mai lõpu nii täis broneerinud, et Eesti laste rühmad ei saa löögilegi.

Teaduskeskuse esimene sihtrühm on pered ja Juur ei näe, et Ahhaa konkureeriks teiste muuseumidega. Ahhaa konkurendid on hoopis kaubanduskeskused, sest rebimine käib selle aja pärast, mida pered mõnusalt koos veeta tahavad. Kaubanduskeskused näevad üha enam vaeva selle nimel, et muutuda vabaajakeskusteks. Mure on aga selles, et kaubanduskeskused ei pea mõtlema sellele, et meelelahutus oleks ka hariv või vastaks teaduslikule tõele ning see annab neile eelise.

FOTO: Sille Annuk

Eatult soliidne

Andres Juur on seda meelt, et lapsed on arusaajad ning pudikeelsete näituste tegemine on jama. «Mulle ei meeldi hellokittyd ja ninnu-nännu. Ahhaa näitused peavad olema eatult soliidsed ning sobima nii lastele kui ka ülikonnas poliitikuhärradele,» toonitas ta.

Näituste väljamõtlemisel lähtub Juur sellest, et oleks endal pinget ja huvitav mõelda, kas ikka õnnestub. «Ma ei kujuta ette, et Ahhaa inimesed nühiksid kaheksa aastat esemeid puhtaks ja paneksid neid klaasi taha tagasi. Siis muutuks igavaks ja nad läheksid töölt ära,» arutles ta. «Peame saama ennast loodusteadustes proovile panna ja kui õnnestub, saadab seda ka avalikkuse tähelepanu. Kui juba ise tunneme, et vau, töötabki!, saab selle tunde ka külastaja, nagu läkski meie õhupalli korstna otsa hõljuma panemise eksperimendi või näiteks robolahinguga.»

Proovilepanekuid Ahhaa töötajatel jagub. Näiteks praegu mõtlevad nad välja ahhaaliku kooli mudelit ehk seda, kuidas koolid saaksid tundidele läheneda rohkem käed-külge-mõtlemisega. Teaduskeskus teeb selles koostööd Forseliuse ja Ilmatsalu kooliga. Kui neis koolides ahhaaliku lähenemise katsetamine lõpeb, peaks olema kõikidel Eesti koolidel võimalik seda mudelit enda järgi kohandada. Juur tahabki, et Ahhaa teeks selliseid asju, millest saaks osa tuhandeid inimesi. Kui ei saa, pole see Ahhaa rida. Veel vähem Andres Juure rida.

Andres Juur

  • Andres Juur tahab, et näituste välja mõtlemine pakuks talle ja Ahhaa meeskonnale loodusteadlastena väljakutseid.

    Sille Annuk

    Sündinud 15. aprillil 1986 Jõgeval.
  • Lõpetanud Jõgeva gümnaasiumi (2005), füüsikabakalaureus (2008) ja füüsikaõpetaja magister  (2011) Tartu ülikoolist.
  • Töötanud ASis Nanotehnoloogiate Arenduskeskus inseneri ja projektijuhina (2008–2012) ning  Puurmani gümnaasiumis informaatika ja füüsika õpetajana (2010–2012). Alates 2010 OÜ Teadusmosaiik juhatuse liige, 2012. aastast Ahhaa juhatuse liige.
  • Abielus Merlin Juurega, kes on praegu lapsehoolduspuhkusel, ent muidu töötab Tartu ülikooli haridusuuenduskeskuses. Neil on pojad Artur (2010), Kristofer (2013) ja Robin (2017).

Aigar Vaigu

FOTO: Erakogu

Aigar Vaigu,

ASi Metrosert tegevjuht, endine kolleeg

Andres on probleemilahendaja. Ma ei mäleta ühtki sellist olukorda, kus ta oleks millegi tegemise asemel hakanud vabandusi otsima, et näiteks tal kõht valutab või on kiire.

Andres küsib iga probleemi puhul, miks see on tekkinud, ja tahab jõuda asja tuumani. Samas austab ta mängureegleid ja loodusteadlasena saab ka oma kolleegidest aru just neis küsimustes, et ööpäevas ongi 24 tundi ning seetõttu on ta hästi inimlik. Andresele on teda ümbritsevad inimesed hästi olulised.

Ja veel: kui ta eksib, siis pole tal probleemi oma viga tunnistada. Kui me teadusbussiga Suur Vanker ringi sõitsime, juhtus meil äpardusi ühtelugu. Eriti siis, kui me ei leppinud omavahel kokku, kes räägib, venisid teadusetendused jube pikale, sest me mõlemad tahtsime kangesti sõna võtta.

Riin Teugjas

FOTO: Erakogu

Riin Teugjas,

endine õpilane Puurmani gümnaasiumist

Andres Juur on väga karismaatiline inimene, ta oskas oma aineid hästi edasi anda, tõi elulisi näiteid ja proovis õpilasi maailma teistmoodi nägema panna. Füüsika tekstülesannetesse oli ta alati pannud meie klassi õpilaste nimed, et saaksime aru, et sellised olukorrad võivad ka päriselt juhtuda.

Ja igaks asjaks oli tal Youtube'i video! See toimis väga hästi, sest sageli olid need ka väga naljakad ja me vaatasime neid videoid alati tähelepanelikult. Ükskord enne jõule, kui hinded olid juba väljas, näitas ta meile tunnis üht osa sarjast «The Big Bang Theory» ja kui me naljadest aru ei saanud, seletas ta need meile ära. Me õppisime selle kaudu füüsikat! Ta ütles, et peame saama nii targaks, et saaksime ise kõikidest selle sarja naljadest aru.

Lisaks lubas õpetaja Juur panna füüsikas viie neile õpilastele, kes kandideerivad teadussaatesse «Rakett 69», aga keegi ei julgenud seda teha.

Kaisa Hanssoni sõnul on Andres Juur juht, kes pole kiitustega kitsi.

FOTO: Erakogu.

Kaisa Hansson,

Ahhaa turundus- ja kommunikatsioonijuht

Andres annab palju tagasisidet, sealjuures ka kiidab palju. Teda käivitavad uued ideed ja ta lähenemine on selline, et mida heas mõttes hullumeelsem mõte, seda rohkem ta silmad särama löövad.

Arvi Uustalu

FOTO: Päästeamet

Arvi Uustalu, päästeameti ennetusbüroo juhataja

Andres Juur sai 2018. aastal päästeametilt medali, sest Ahhaa korraldab aastas mitu päästmispäeva ja on ehitanud ohutussimulaatoreid. Näiteks sai Ahhaa veeohutuse pallimerd kasutada ka päästeamet oma infopäeval. Veel on Ahhaa näitusesaalis päästeauto, mis tutvustab, kuidas päästjad suhtlevad väljakutse ajal häirekeskusega.

Ahhaa töötajad tegid tuleohtliku maja maketi, millega sai tutvustada tuleohutuse vajalikkust ja näidata, kuidas tulekahju päriselt areneks. Kõik need asjad said teoks tänu Andres Juure päästeteenistust toetavale suhtumisele.