Sirje Toomla: olemise talumatu raskus

Sirje Toomla

FOTO: Margus Ansu

Trammis sõites jäi ühel mu tuttaval suugi lahti, kui kuulis tütarlast käratamas: «Ära ständi mu futil, höörtib täiega!» Kolm sõna eesti keeles, käände- ja pöördelõpud ja lauseehitus ka, aga esimese hooga ei saa üldse midagi aru. Teise hooga, kui lülitud keeleliselt ümber, mõistad, et keegi seisis tüdruku jalal ja tal oli valus. Iga eesti keelt kõnelev inimene saab aru, et tegu pole isegi mitte ainult võõrmõjuga, vaid ilmselge keeleliialdusega.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kõige esimesena mõjutabki mingi teine keel sõnavara. Igas keeles on suurel hulgal rohkem või vähem kodunenud laensõnu, näiteks sõnade kook ja moos puhul ei oskaks kahtlustadagi, et need on pärit alamsaksa keelest. Selged võõrapärasused – tsitaatsõnad, ebaloomulikud mugandused, veidrad otsetõlked – tunneb pea igaüks ära, seevastu lauseehitusse hiilivad võõrmõjulised muutused märkamatult ja me harjume nendega.

Üks selliseid salamisi keelde pugevaid võõrapärasusi on täistähendusliku öeldisverbi kadu lausest. Eesti keeles kannab lauses põhitähendust tegusõna, öeldis, mille ümber koonduvad muud lauseliikmed. Kui pole öeldist, ei pruugi ka lausel tähendust olla, ning lause võibki koosneda vaid öeldisest.

Tagasi üles