Toomas Jürgenstein: kui kaitset vajatakse kaitsjate eest

Toomas Jürgenstein

FOTO: Margus Ansu

Raeplatsi meeleavaldusest kirjutatud EKRE esindaja artikkel väärib tunnustust mõõduka tooni eest, mis on teravas kontrastis tavapäraste sõnavõttudega.

Silver Kuusiku artikkel «Me pole terroristid, soovime noori kaitsta» (TPM, 18.11), kus autor kirjeldab 1. novembril EKRE korraldatud miitingu motiive ja selle vastukajasid, tekitas soovi mõningate väidetega dialoogi astuda.

Kõigepealt tahaksin artikli kirjutajat kiita. Avatud, sõbralikku ja mõistvat Tartut ihkavatele inimestele on nii mõnigi artiklis kõlanud mõtteavaldus võrreldes EKRE seniste seisukohtadega sammuks edasi. Olgu näideteks väited, et miitingu korraldajad mõistavad täielikult erinevate seksuaalsete sättumuste olemasolu ühiskonnas, või siis usk, et koolides on tasemel pedagoogid ja õppekava, mis peaks tagama lastele piisava hariduse.

Viimast väidet tahaks siiski täiendada, sest igast teadmisest annab edasi minna põhjalikumate seisukohtadeni, tänuväärt tööd teevad siin huvikoolid ja noorsootöö keskused. Veel tahaks tunnustada artikli mõõdukat tooni, mis on päris teravas kontrastis näiteks miitingul Tartu EKRE juhi suust kõlanud nõukogude aja autoriteedile viitava tõdemusega, et tema on pärit ajast, kus samast soost inimestesse kiindujad pandi vangi.

Pisut tekitas küll küsimusi asjaolu, kui artikli autori sõnul oli tegemist «mõtlevate inimeste üritusega», siis miks ei ühinenud selle protestiga eriti palju tartlasi, vaid miitingulisi oli vaja Pärnust ja kihutuskõnelejaid Tallinnast kohale tuua? Võibolla mõtlevad inimesed siiski ei soovinud protestida teadmistele ja mõistmisele suunatud ürituse vastu, sest seda noortekeskusse plaanitud arutluskoosolek taotles. Teisalt, kindlasti oli õigus oma arvamusele ka Tartu külalistel.

Artiklis süüdistati vastumeeleavaldusel osalenud noori mitmes seaduserikkumises, kuid linnasekretäri kommentaar selgitas, et need süüdistused olid alusetud.

Vastupidi, üks trepil seisev noormees kandis loosungit «Olen EKREst ja tahan kalli» ning minu mäletamist mööda tema soov ka täideti.

Ma pole seaduste tõlgendamises eriti tugev, küll aga meenus mulle analoogiana 9. aprillil 2016 Tartu Raekoja platsil peetud sallivust rõhutav pikett, kus raekoja treppidel olid oma loosungitega vastumeeleavalduseks koha sisse võtnud EKRE toetajad. Midagi hullu ei juhtunud ja piketi korraldajad alternatiivse sõnumi pakkujaid seaduserikkumises ei süüdistanud. Vastupidi, üks trepil seisev noormees kandis loosungit «Olen EKREst ja tahan kalli» ning minu mäletamist mööda tema soov ka täideti.

Pisut tahaksin peatuda vikerkaarelipuga pildistamisel raekoja trepil. Selle ürituse idee autor ja volikogu liikmetele kirja saatja oli Lemmit Kaplinski, Silver Kuusik eksib siin oma artiklis, omistades eestvedamise ka Andrus Pundile.

Mis oli sellise pildistamise mõte? Vähemalt minu jaoks oli selleks solidaarsus nendega, keda ülekohtuselt rünnatakse. Otseselt olid seekord rünnatavateks Tartu noorsootöötajad, kaudsemalt õhutati miitingul madalaid tunge ka LGBT-inimeste vastu. Ning volikogu liikmetel oli võimalus solidaarsuse märgiks ka ennast rünnatavaks teha ja vikerkaarelipuga pildistada.

Samas mõistan väga hästi neid, kes fotole ei tulnud, põhjus võis olla maailmavaateline, ebamugava tõlgenduse kartus või midagi muud.

Leidsin eelmises lõigus kirjeldatud solidaarsusavaldusele paralleeli religioonist, pildistamine sarnanes pisut väljakutsega, kas julgetakse süüa koos patuste ja tölneritega. Ning lähemal vaatlusel võib selguda, et patused ja tölnerid on paljudes küsimustes vähemalt sama siirad ja ausad kui mitmed korralikud kodanikud.

Tean isiklikult mitmeid Tartu noorsootöötajaid, nad teevad tublit tööd, austavad nii noorte liberaalseid kui konservatiivseid valikuid. Nende vahendatud teadmised ja oskused ning korraldatud aruteluõhtud on kindlasti noortele toeks ja kaitseks nende eluteel.

Tagasi üles