Peeter Olesk: hilisem ülikool

Kirjandusteadlane Peeter Olesk.  

FOTO: Margus Ansu

Mida teha, kui ülikoolilõpetanud tahavad laiendada oma teadmiste ja oskuste ringi, aga korraline teadusharidus pole piisavalt laiapõhjaline ning iseseisva õppetooli moodustamiseks puudub küllaldaselt püsiv kandepind?

Ei, ma ei lõpetanud Tartu ülikooli kunagi hiljem. Lõpetasin ta normaalajaga ehk viie aastaga, kinnitatud aineks filoloogia, tavaõiguslikuks kutseks eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Rahvapäraselt nimetati seda kõike kokku eesti filoloogiaks päevases või ka statsionaarses vormis, defineerimata kuskil, mis on eesti filoloogia ja mida mõista päevase õppevormi all.

Me ei sooritanud ainsatki kutseeksamit ega ole ka kuskil märgitud, missugune oli see akadeemiline kraad, mis tulnuks meile meie stuudiumi lõpetamisel anda. Jäi lihtsalt aimata, et tsaariajal oleks see andnud humanitaarala kandidaadi astme (hum. cand.).

«Hilisem ülikool» oleks eelnevale mõeldes järelstuudium ehk ainepunktide läbimine mõnes teises valdkonnas kui see, mille järgi on ülikool lõpetatud tunnustatud kraadi saamiseks vajalikus mahus. Järeldoktorantuur on juba kaitstud doktoritööle järgnev uurimistöö enne valitust uurimistööd eeldavale ja niisugusena vakantseks kuulutatud, ent korraliseks määratud teadurikohale.

Lihtsamalt öeldes on järeldoktor selline teadlane, kes töötab doktoriprogrammi juhina ametis oleva õpetlase juures või käe all – mitte veel korraline täisprofessor, aga võimalik kandidaat tema kohale kas töö või õiguste põhjal. Järeldoktorantuuri struktuur Eesti teadushariduses on ebamugav probleem täiesti omaette, sest eriti humanitaarteadustes on meil mõtlemapanevalt palju valdkondi, milles järeldoktorantuur puudub.

«Hilisem ülikool» võib olla näiteks teekond kõrgemale kutseharidusele doktorikraadi kõrval või ülikooli uus lõpetamine bakalaureusele või koguni kutsemagistrile esitatavate nõuete järgi või – ja siinkohal oleksin ma liberaal – bakalaureusetunnistuse hankimine selle kohta, et inimene on sooritanud eksamid ja praktilised harjutused aines, mis on vajalik tema töös või tema pädevuses veendumiseks. Kui viimasena mainitud kriteeriumi sisu kirjutatakse praegusel ajal sisse mitmesugustesse töökohapakkumistesse töökogemusena, siis see näitabki, kuidas «hilisema ülikooli» roll on praktilises asjaajamises vaikimisi siiski arvesse võetud.

Siit kaks küsimust. Kõigepealt see, millisel kõrgusel tunneb akadeemiline kodanik ära, kus ta oma vaimse elutee redelipulkadel seal ja teal laskis üle nurga ja võinuks süveneda asjasse põhjalikumalt. Põhimõtteliselt võib ta ju erialase äratundmiseni jõuda ka enne ülikooli lõpetamist, vahetades näiteks ülikooli või õppevormi.

Meil on eriti humanitaar­teadustes mõtlemapanevalt palju valdkondi, milles järeldoktorantuur puudub.

Teiseks aga, kui selektiivset pedagoogilist tööd nõuab tudengi erialane profileerimine õppejõult, kes muide ei pruugigi õpetada kogu kursust algusest peale kuni aine tingliku lõpuni, vaid peab seda tööd tegema kui mitte just valitud peatükkidena, siis ometi katkendlikult? Meiesugustele näiteks luges tänapäeva eesti kirjakeelt kokku vist kolm-neli õppejõudu, kusjuures ühelgi neist polnud kohustust õpetada seda eraldi tulevastele kirjastus- või keeletoimetajatele. Eriharu puudus.

Olgu meil valitud peatükiks lingvistikas matemaatiline statistika või tõenäosusteooria värsiõpetuses kui ajaloolise poeetika valikaines, kumbki ühe semestri pikkuselt koos praktikumiga. Nende peatükkide õpetamine teaduskonna sees sõltub suuresti juhusest: kas sul on õppejõudu, kelle uurimisteema asub õppeaine ligiduses või mitte. Ent õpetades samu peatükke teises, ehkki otseselt profileeritud teaduskonnas, peaksime seal soodustama nende peatükkide nagu kõrvalaine osade harjutamist kõrvuti peaainega ja järelikult tuleb vastaval õppejõul kohaneda täiesti erisuguste üliõpilastega.

Mis on tulemuseks? Matemaatiline statistika kui soovikontsert ehk «keskelt läbi». Latt langeb, nõudlikkus hindele «viis» niisamuti. Tõsi on, et semestrine kursus võib langetada latti ka omasoodu, näiteks nõnda, et eksam jääb ära ja punktid kantakse üle varasemast stuudiumist. Pean siiski loomulikuks, et stuudiumi lõppu tähistab kindlavormiline atestaat ning see saadakse ettenähtud aja jooksul, mitte aga ükskõik millal.

Ent olgu meil mitmest lisaainest vähemasti üks parajasti innovatiivne, näiteks tuuleelektriväline vesinikuenergeetika, mis, näikse mulle, eeldab suurt hulka praktilisi harjutusi laboris ja välitöid, ennekõike aga soojusenergeetika alusõpet. Kõik asjaomane on internetist leitav kui n-ö normatiivdokumentatsioon ja see, mis puudutab vesinikuenergeetika lähitulevikku aastani 2050, ei saagi mahtuda mingi ühe märksõna alla.

Niisamuti ei saa olla lahti kirjutatud, milliseks kujuneb ühe vesinikuenergeetiku kooliraha sõltuvalt tema akadeemilisest tasemest ning «rahvamajanduslikust» efektist. Jääb siiski küsimus, missuguseks kujuneb Eestis vesiniku­energeetikute turg ja kes täidab selle olukorras, kus Eestil ei ole oma autotööstust.

Võib küsida ka teisiti: kui suure manööverdamisvõimega on Eestis need energeetikud, kes praegu oma stuudiumit alles alustavad? Igatahes võiks ka pikemalt küsimata olla selge, et ainel, mis on juba ammugi «sisse loetud» (termodünaamika), on teistsugune hind kui ainel, mille suhtes kümneaastane kogemus puudub (vesinikuenergeetika).

Seda kurvastavam on, et õiendamistes apteegireformi asjus on mindud apteegitöötajate ja valmisravimite müüginurkade personali kvalifikatsioonist peaaegu et sootumaks mööda.

Olen mujal juba nentinud, kuidas teatavaid rohtusid, näiteks küüslaugu vesitõmmist, valmistatakse kodus ilma mingi sellekohase hariduseta, ja on hulganisti köögivilju, mida kasutatakse dieetides nagu poolravimeid, kuigi nad seda ei ole, pole ka toidulisandid. Ei tarvitse olla viljadki, näiteks mineraalveed või destilleeritud vesi.

Kui selektiivset pedagoogilist tööd nõuab tudengi erialane profileerimine õppejõult, kes muide ei pruugigi õpetada kogu kursust algusest peale kuni aine tingliku lõpuni, vaid peab seda tööd tegema kui mitte just valitud peatükkidena, siis ometi katkendlikult?

Mõnede haiguste korral on ebasoovitav tugevasti soolatud vesi, mõnede teiste haiguste puhul on vastunäidustatud suhkurdatud kõrvitsasalat.

Oleks absurdne õppida semestri ulatuses ainuüksi kõrvitsa agrotehnikat ja biokeemiat, aga ma ei pea põhjendamatuks läbida kursust, mille sisuks on köögiviljade säilitamine ühest toidukorrast kauem ja konserveerimine. Muidugi saab väita, et kõik see on õpitav ka rahvaülikooli vormis – on ja on olnudki. Kuid õpetada köögiviljade biokeemiat palja jutuga on siiski väga vähe viljakas ettevõtmine, eriti kui lisada säilitamisele veel ka toiduohutus.

Farmatseudil leti taga peab jätkuma küllaga aega, kui temalt oodatakse juhendeid nende köögiviljade tarvitamiseks individuaalses dieedis, mida tema üleüldse ei müügi või mis pole ka poekaup, nagu näiteks kodumaine õun turul. Aega ja perspektiivitundelist pädevust.

Mida internetiapteegindus üldse ei paku, see on olulisemad andmed valmisrohtude ja «poolravimite» farmakokineetika kohta (näiteks kui kiiresti mõjub teise tüübi diabeedi korral üks viil leiba ning millal on põhjendatud pista see põske enne uinumist vastu ööd).

Kuid kõigepealt ei näe poe toiduosakonna koosseisutabel siiani veel ettegi, et seal peaks töötama kolm-neli apteekrikoolitusega asjatundjat või et arstil oleks õigus kirjutada toiduosakonnale ette, mida seal müüa tuleb ja müüma peab.

Kust peab eri- või ka perearst teadma, milline toidupood või tankla asub tema hoolealusele soodsaimas kohas ning kus on kirjas, kui tark peab olema farmaatsias tanklatöötaja? Kas teadmised farmaatsias, järelikult ka patoloogilises füsioloogias annavad tanklas töötamisel palgalisa või kui need enne tööleasumist tuleb alles hankida, siis kes nende eest maksab?

Kas «hilisem ülikool» oleks veel üks struktuuriüksus akadeemilises bürokraatias?

Ei! See oleks hoopiski õppekorralduse funktsionaalne avardamine eeskätt nende huvides, kes tahavad laiendada oma teadmiste ja oskuste ringi eriti siis, kui korraline teadusharidus pole piisavalt laiapõhjaline ning iseseisva õppetooli moodustamiseks puudub küllaldaselt püsiv kandepind.

Tagasi üles