Indrek Mustimets: Kuidas kalmistut taaskasutada? Komandeeringuaruanne

Indrek Mustimets

FOTO: KRISTJAN TEEDEMA/PM/SCANPIX BALTICS

Kalmistud on iga linna kultuuripärandi ja loodusliku elurikkuse saarekesed. Tartuski peaksime mõtlema, kuidas neid rahulaid väärtustada.

Campo Santo kalmistu Belgia armsas linnakeses Gentis tervitab Euroopa tähelepanuväärseimate kalmistute assotsiatsiooni liikmeid õrna vihmasaju, kuid rõõmsatujuliste kooliõpilaste ja nende juhendajatega, kes alustavad giidituure sajandivanuste haudade ja hauakivide vahel.

See ei ole õpilastele esimene kord kalmistul oleva kaudu huvilistele kultuuripärandit, arhitektuuri, linnaruumi kujunemist, ajalugu, filosoofiat ja semiootikat õpetada. See on osa nende kooliprogrammist. Iga kivi, märk või nimi räägib oma loo ning seeläbi puhuvad ka sellel kalmistul uued tuuled ning gentlased ja nende külalised on üha enam leidnud tee nii sellele kui ka mitmetele teistele kultuurilooga kalmistutele.

Kalmistud ongi üldjuhul iga linna kultuuripärandi ja loodusliku elurikkuse saarekesed. Midagi sellist, mis oma uhkes äralõigatuses ja eraldatuses pakuvad alati ruumi mõtisklusteks, üksi olemiseks ja sadade-tuhandete lugudega olemiseks. Aga ka avastamisteks ja oma loo avastamiseks. Genti kooliõpilased avasid seda ruumi nii endale kui külalistele, rääkides lahti ka elu kurvemat poolt ning sageli vaid märkide ja nappide sõnade vahendusel edasiantut ja hauakivile kantut.

Jah, need argiilmas kasutatavad ingliskeelsed sõnad «use», «reuse» ja «shared use» on jõudnud ka kalmistutele.

Tartu Raadi kalmistu on küll valitud Euroopa tähelepanuväärseimate hulka, kuid linnana me organisatsiooni liige ei ole. Ülalnimetatud assotsiatsioon ühendab sadakonda Euroopa linna ja nende kalmistuid.

Kord aastas saadaksegi kokku ühes liikmeslinnas ning arutletakse kalmistute ja pärandi teemadel. Tartu osales sel aastal esimest korda, saamaks aimu, millised on kalmistukultuuri päevateemad ning mis neist võiks Tartu rikka kalmistukultuuri tegevustikuga haakuda. Seekordne päevateema oli kalmistute taaskasutus selle sõna kõige lugupidavamas tähenduses.

«Mul on teile hea uudis! Suremus ei vähene, vaid see suureneb.» Ka sellist musta huumorit võis ettekannetes kuulda. Kuid ilma naljata mõtlevad kõik Euroopa kalmistud tõsiselt, kuidas hoida vana ja väärikat ning samas anda uut ruumi äsja lahkunuile.

Ka Tartule on teada-tuntud olukord, kus vanad ja uhked hauad unustatakse, need lagunevad ning neile on keeruline leida hooldajat. Kuna nii Raadi kui ka kõik teised Tartu kalmistud on tervikuna muinsuskaitseobjektid, ei ole mõeldav, et vanadele ja unustatud (lubatagu seda sõna vaid otseste järglaste suunas) haudadele saaks kedagi peale matta. Ainus, mida neil teha saab, on hauaplatsi ja -kivi väärikas hooldamine.

Tartus on kahjuks sadu selliseid haudu, mis vajaksid puhastamist ja korrastamist, kuid milleks ei linnal ega kalmistul jõudu ega raha jätku. Seetõttu on igati tervitatav iga hauaplatsi hooldamiseks näidatav hool ja algatus – kalmistutöötajailt tasub alati selliste hoolt vajavate kalmude kohta küsida. Siinkohal julgustaks koole, ülikoole, akadeemilisi organisatsioone ja teisi leidma endale Tartu kalmistutel mõni hooldatav kalm (vilistlased, õppejõud, kolleegid, relvavennad jne), mida regulaarselt korrastada.

Euroopa kolleegid seevastu on lubanud ja lubamas üha enam ka vanadel hauaplatsidel ümber- ja ülematmist: vana hauakivi puhastatakse, uhke kivi saab uue nime, aga vana nimi säilib kivil uuema nime plaadi all. Kalmistu saab nii ühe uue korrastatud hauaplatsi ja selle eest hoole kandja.

Brüsseli Laekeni kalmistu, kuhu meid ka viidi, on täis unustatud uhkeid hauakive ning maa-alused katakombid lagunevad. Mõne aasta pärast ollakse tõsise mure ees, sest peagi saabub see tähtaeg, mil tuleb lubada uusi matuseid vanadele hauaplatsidele.

Siin tulevadki mängu kultuuripärandi, eetika ja ka juriidika omavahelised peensused, mida konverentsil arutati. Millisel määral ja kui kaua kehtib hauarahu? Mis teeb ühest hauast puutumatu haua? Millal ja mil määral võib hauda unustatuks lugeda, kui maetu järel-järel-järeltulija haua eest vähimalgi määral hoolitseb, ning mis on need tingimused, mis tuleks täita, kui ülematmine siiski kõne alla tuleb?

Jah, need argiilmas kasutatavad ingliskeelsed sõnad «use», «reuse» ja «shared use»* on jõudnud ka kalmistutele.

Kuid neil sõnadel on Euroopa kalmistukultuuris muidki tähendusi. Eks pea Tartugi mõtlema, mida teha vanade ja «leitud» hauakivide ja raudristidega. Kas neid on võimalik väärikalt eksponeerida mõnes kalmistu osas või luua neile mälestussein, kuhu saavad lahkunu mälestuseks küünla tuua needki, kes matmiskohta ei tea?

Kalmistud pole nutu- ega kolekohad, millest filmides ja õudusjuttudes on põrgutee maalitud – kalmistud on helged kohad rahu ja rõõmu leidmiseks.

Üha enam on kalmistud kohaks, mille pärand ja elurikkus (!) on selleks, et taasavastada üht rahupaika nii silmale kui ka hingele, hariduslikeks ja kultuurilisteks tegevusteks. Nii ongi paljud kalmistud leidnud uusi tegevusvälju: põllu- ja aasataimede istutamine tühjadele hauaplatsidele, mesitarude ning rohkete linnu- ja putukapesakastide paigaldamine.

Tartugi kalmistud on ühed parimad linnasisesed vääriselupaigad lindudele ja putukatele, seepärast teevad linnuhuvilised surnuaedadele aktiivselt ekskursioone. See on vaid tore, et seeläbi leiavad uued seltskonnad tee kalmistutele, avastavad uut, kuid silmavad enda ümber ka kalmistute põhiväärtusi.

Sellel suvel toimus Raadil unustamatu öökontsert, kus esines Maarja Nuut. Valguse ja muusika kooskõla sai selles suveöös imelise värvi ja kõla ning paljud kuulajad soovisid, et ka edaspidi oleks Raadi kohaks, kus võiks kõlada muusika. Usun, et see esimene samm avas tee uuteks kontsertideks, seda enam, et Raadi kalmistu keskväljak on nüüd ka uue ilmega ja avar.

Üha enam leiavad kalmistutele tee kunstnikud oma näituste ja installatsioonidega – Raadi on täis kaunist monumentaalskulptuuri, unikaalset terves maailmas. Julgustaksin meie kunstnikke pidama ka kalmistuid kohaks, kuhu töid kavandada (ka ajutiselt).

Nii meie siin Tartus kui ka meie kolleegid üle maailma suhtuvad kalmistukultuuri aukartuse ja lugupidamisega, kuid nii siin kui ka seal on toimunud oluline murrang, misläbi kalmistutest on saamas osa linnakultuurist, linna loost ja näost. Tartu kalmistutel on peidus tuhandeid kauneid lugusid, mis väärivad kohta meie koolitundides, loengutes, kirjatöödes, ka linnapildis.

Loodan väga, et nii Raadi kui ka teised Tartu kalmistud ei ole pelgalt transiidikoridorid argitoimetuste tegemisel, vaid neil märgatakse ka meie igapäevast lugu ja kasvamist. Kalmistud pole nutu- ega kolekohad, millest filmides ja õudusjuttudes on põrgutee maalitud. Kalmistud on helged kohad rahu ja rõõmu leidmiseks.

Tartu kalmistud saavad järk-järgult palju paremasse korda. Linnakodanikel ja organisatsioonidel on siin siiski veel palju ära teha ja võtkem mõni heategu enda õlgadele. Selleks andis ka Genti konverents kindlust – teeme üheskoos õiget asja. Seda märgatakse ja seda hinnatakse. Ehk on seegi ellujäämise kunst!?

Vt significantcemeteries.org

* kasutama, taaskasutama, jagama

Tagasi üles