Juhani Jaeger: Eesti kõrgharidus on eestikeelne kõrgharidus

Juhani Jaeger Foto: Margus Ansu

Emakeele kasutamine kõikidel elualadel on eneseseväärikuse küsimus iga väikerahva jaoks.

Hiljutises vestluses ühe kultuuriprojekti loomingulise partneriga kaldus jutt võõrkeelse erialaterminoloogia kasutamise põhjustele erialahariduses. Mu kolleegi sõnul on ingliskeelsete terminite kasutamine kõige sujuvam viis orienteeruda tehnilises terminoloogias, isegi kui kõik asjaosalised valdavad eesti keelt.

Sellesarnane küsimus oli kord arutusel ka nüüdseks hingusele läinud muusikaportaalis Rada 7. Üks radalistest tuli välja ideega asuda helivõimendustehnilisi termineid eestindama. Peagi selgus, et enamik neist on saanud eestikeelse vaste juba mitukümmend aastat tagasi. Saanud vaste, mis ei ole praktikas juurdunud.

Teadus- ja arendustegevuse ülesannete üle ühiskonnas võib väidelda lõputult. Palju avalikkuse tähelepanu pälvinud Isamaa erakonna volikogu poliitilise avalduse kontekstis omab tähtsust küsimuseasetus: mis üldse teeb Eestis antavast kõrgharidusest eesti kõrghariduse?

Mida globaliseerunum on maailm, seda väiksem tähtsus on asjaolul, millises õigusruumis või füüsilises asukohas kõrgkool paikneb.

Väidan, et määravaks on see, millises keeles avaldub hariduse andmise ning teadus- ja arendustegevuse tulem.

Maailm globaliseerub. See ei ole hea ega halb, see lihtsalt on nii. Mida globaliseerunum ja välissuhetest läbipõimunum on maailm, seda väiksem tähtsus on asjaolul, millises õigusruumis või füüsilises asukohas paikneb kõrgkool, teadusasutus või loomeüksus, õppejõud, teadlane või loovisik.

Tartu ülikoolist ei tee rahvusülikooli, mille 100. aastapäeva me peagi tähistame, asjaolu, et see paikneb Eesti territooriumil. Rahvusülikooliks teeb selle kuulumine eesti keele ja kultuuri ruumi. Sama kehtib kõikide Eesti õppeasutuste kohta.

Eestikeelsus on ainus, mis tegelikult määrab, kas tegemist on eesti kõrgharidusega, eesti teadusega, eesti kultuuriga. Kogu meie riigi olemus on põhiseaduse preambula kohaselt kokku võetav keele, rahvuse ja kultuuri säilitamise igikestva ülesandega.

Teemakohases sotsiaalmeedia lõimes väitis mu teadlasest sõber, et olukord on vastupidine sellele, millel rajaneb Isamaa volikogu seisukohavõtt, ja eesti keele kasutamine kõrgkoolides hoopis süveneb. Kuigi selline näide rõõmustab, on selle üldistatavus ülimalt kaheldav. Pigem on tegu harvaesineva eeskujuga, mille järgimise nimel võiksid kõrgkoolid pingutada, selmet pareerida õigustatud tähelepanujuhtimist probleemkohtadele.

Praegu me räägime eesti keele mõju vähenemisest kõrghariduses kui murettekitavast tendentsist. Mis hetkest alates on aga tendentsist saanud tegelik suunamuutus?

Kui uus eestikeelne eri­alaterminoloogia eesti teadlaskonnas täiel määral ei juurdu ingliskeelsete vastete kasutamise lihtsuse tõttu, on suunamuutus ohtlikult lähedal. Suunamuutus ehk teaduse ja kõrghariduse hiiliv üleminek inglise keelele, mille eest hoiatab Isamaa volikogu.

Tartu ülikoolist ei tee rahvus­ülikooli mitte paiknemine Eesti territooriumil, vaid kuulumine eesti keele ja kultuuri ruumi.

Mida me saame ühiskonnana reaalselt ära teha eesti keele elujõu ja arengu nimel? Mida me inimestena saame ära teha?

Ei maksa arvata, et sada aastat tagasi, kui alma mater läks üle eesti õppekeelele, oleks olukord olnud märkimisväärselt erinev. Vastupidi, ka siis oli märkimisväärne osa õppejõude pärit muust keeleruumist ning eestikeelne erialaterminoloogia oli alles arenemisjärgus. Nagu ka rahvuslik eneseväärikus. Aukartusest domineerivate keelte ja kultuuride ees on võõrkeelse eneseväljendusega alatihti kippunud kaasas käima edasipüüdlikkuse ja erudeerituse võltsoreool, aga ka lihtsalt tõusiklikkus.

Need on hoiakud, millest meil inimestena tuleb üle saada. Kõigepealt iseeneses, siis sõpruskonnas ja lähiringis, kollektiivis, organisatsioonis ja ühiskonnas tervikuna. Kasutada ja taasluua oma emakeelt oma elus, perekonnas, kogukonnas jne.

Emakeelsus on iga väikerahva eneseväärikuse küsimus. Harjumusi ja hoiakuid muuta ei ole lihtne. Vastupidi, see on üks keerulisemaid asju üldse. Seega võib lugeja ülaltoodud käsitlusega nõustuda või mitte, kuid päris kindlasti ei maksa sellele ette heita lihtsustatud lähenemist.