«Ükssarviku» režissöör ei lase kellegi halbadel sõnadel oma unistusi rikkuda

Tehnoloogiettvõtja Rain Rannule oli «Ükssarvik» teine film, mille režissöör ta on, ning ta on lubanud filme teha ka edaspidi. Foto: Laila Kaasik

Kui mõnes teatmeteoses räägitaks Eesti edukatest iduettevõtjatest, poleks kahtlust, et seda artiklit sobiks ilmestama Rain Rannu nägu. Ta on Tartus asutatud mitmemiljonilise aastakäibega mobiilimaksete rakenduse Fortumo üks loojaid. Eesti idufirmadest on Rannu investeerinud näiteks Bolti ja Pipedrive’i.

Olgugi et tema taust on ettevõtlus ja tehnoloogia – või siis just tänu sellele –, on ta ka filmide tootmise firma Tallifornia asutaja ja kahe filmi režissöör. Viimane film, «Ükssarvik, oli kohalikes kinodes väga menukas. See toodi publiku raugematu huvi tõttu lisaseanssideks kinodesse suisa tagasi.

Film räägib maailmast, mida Rannu hästi tunneb: Eesti idufirmade üleilmsest läbilöögist ning sellest, mis jääb särava fassaadi taha, kui läheb nii, et andekad, aga heas mõttes ka hullumeelsed inimesed hüppavad sisse idufirmade jäneseurgu, milles keerlev karussell võib ajada oksele või lennutada uuele orbiidile. Selles maailmas on kõige tähtsam olla ise veendunud, et kellelgi on vaja sellist asja, mida neil kunagi varem pole vaja läinud. Enamgi veel – et sellest tootest võib sündida vähemalt miljard dollarit väärt ettevõte, start-up-maailma keeli ükssarvik.

Rain Rannu, «Ükssarvik» on teil «Ameerika suve» järel juba teine film. Kui kaua selle filmi stsenaarium teil kuklas tiksus?

Tegime «Ükssarvikut» kolm aastat. Esimesel aastal kogusime iduettevõtjate lugusid ja kirjutasime stsenaariumi. Eelmisel aastal filmisime, Eestis ja San Franciscos, ning sel aastal monteerisime.

Olete edukas ettevõtja, raha pärast polnud teil vaja filmi teha. Kust see põlemine tuli?

Ega elus polegi vajadust midagi teha. Peab olema mingi sütik ja filmivärk lihtsalt hakkas mind huvitama. Tahtsin filmimaailmale läheneda startup’ilikul moel ning see tähendab, et tuleb peale hakata ja teha, seejärel vaadata, mis sellest sai, vigadest õppida ja teha uuesti. Ja seda mitu korda.

Meie filmid on praegu tehniliselt väga head. Ent õpime järjest kõnelema lugusid, mis kõnetaksid ka suurt välismaist publikut.

Kas selle filmi jaoks tuli, nagu idufirmade puhul, investorite käest ka raha lunimas käia?

Suures osas rahastasime filmi ise, natuke andsid ka filmiinstituut ja kultuurkapital. Aga kõiki kaastöötajaid ja näitlejaid tuli küll samamoodi veenda ja uskuma panna, nagu idufirmade puhul investoreid.

Minu lähenemine oli ettevõtjalik, lõppkokkuvõttes on mulle olulised kliendid ehk siinkohal vaatajad. Ja see tähendas, et filmi tuli teha nii suurelt, kui palju sellel lõpuks vaatajaid oleks. Idufirmade ja filmi erinevus on see, et film peab mingil hetkel lõplikult valmis saama, aga idufirma puhul võib mitu aastat suunda muuta. Start-up ongi uue ärimudeli otsimine ja seda ei saagi sageli teha väga lühikese ajaga, sest eneseleidmise ja sealt kasvu aeg võib olla pikk.

Idufirmade puhul tuleb investoritele ja klientidele oma idee potentsiaali pähe istutamiseks maalida pilt ideaalist, kuhu toode võiks jõuda. Mis oli selle filmi puhul ideaal, millest rääkida? Et idufirmandus on oluline lõik meie kultuuriajaloost ja et seda tuleb talletada?

Just nimelt! Filme peabki toetama, need ei saagi alati rahaliselt ära tasuda, aga need jätavad jälje kultuuri. See on jääv väärtus. Isegi kui mingit filmi ei vaadata palju, on see ikkagi eraldiseisev väärtus, sest jätab midagi järele.

Kas te ise loodate filmidega kasumit teenida?

Üritame Tallifornia produktsioonifirmas leida mudeli, mis võimaldab filme teha jätkusuutlikult. Usume, et filme saab teha igal moel, aga see tähendab, et peab leiduma ka vaatajaid. Eesti idufirmade seas poleks ühtki ükssarvikut, kui need ettevõtted oleks keskendunud ainult Eestile. Läks omajagu aega, enne kui meie idufirmad õppisid Eestist välja murdma. Veel 15–20 aastat tagasi oli Eesti allhankeriik, pea kõik, mis infotehnoloogias tehti, oli Ericssoni allhange. Siis aga tuli järsku Skype ja saime aru, et meil ongi võimalik Eestist välja minna, ja sajad ongi seda teinud. Filmidega oleme praegu allhankefaasis.

Viimastel aastatel on räägitud uuest Eesti filmi kuldajast.

Meie filmid on praegu tehniliselt väga head. Ent õpime järjest kõnelema lugusid, mis kõnetaksid ka suurt välismaist publikut. See ei tähenda, et ei jääks filme, mis olekski mõeldud ainult eestlastele. Muidugi jääb, ning on ka väga oluline, et jääks. Ent selle kõrval tuleb üha rohkem filme, mis kõnetavad laiemat rahvusvahelist publikut samuti.

Filme peabki toetama, need ei saagi alati rahaliselt ära tasuda, aga need jätavad jälje kultuuri, ütles edukas tehnoloogiaettevõtja ja režissöör Rain Rannu.

Kas te ise monteerite ka filmi?

Kõik filmi tegemise etapid on ägedad. Filme tehakse neli korda. Esmalt oma peas ja siis mõtted kirja pannes. Teist korda päriselt filmides. Kolmas etapp, montaaž, pakub mulle väga palju avastamist. Ja neljas kord filmi teha on see, kui teos põrkub publikult tagasi ja tuleb tagasiside.

Idufirmade puhul on see loogika, et kui toode saab esimest korda valmis, tuleb lasta seda mingil osal inimestest katsetada, koguda tagasisidet ja teha asi paremaks. Me tegime filmi puhul sama, kõikides etappides. Saatsin käsikirja paljudele lugemiseks ja tagasiside põhjal parendasime, uuendasime seda. Montaaži puhul niisamuti. Näitasime valmis lõigatud asju mõnele inimesele ja tegime tagasiside põhjal parandusi. Saime aru, mis töötab, mis mitte.

Kui te poleks hakanud tehnoloogiaettevõtteid tegema, kas siis oleksite režissöör?

Ei oska öelda. Kõik on kulgenud loomulikult. See, et olen edukaid tehnoloogiaid loonud ning neid välismaale viinud, andis mulle enesekindlust, et tegelikult saab, on võimalik küll. Kui mul poleks start-up-tausta, teeksin filme ilmselt teistmoodi, traditsioonilisemalt. Kõik on põhjusega ja mulle meeldib see, kuidas ma olen siia jõudnud.

Kriitikud on «Ükssarvikut» seni kõvasti kiitnud.

Tõsi, kõik arvustused on olnud kiitvad, aga ma ei tee filme kriitikutele. Pärast esimese filmi tegemist teadsin, et teen veel filme. Siis oli kriitikuid, kes ütlesid, et Rannu võiks oma raha anda hoopis päris filmitegijatele. Ja selle filmi puhul on nende samade kriitikute tagasiside olnud hoopis kiitev. Idufirma ehitamise ja kriitikute kohta kehtib sama reegel: ei tohi mitte kellegi halbadel sõnadel lubada oma unistusi rikkuda.

KOMMENTAARID

Mart Noorkõiv, filmikriitik, endine idufirma klienditugi

Olles ise töötanud start-up-maailmas, tõi «Ükssarvik» meelde hulga absurdsust ja ka traagikat, mida see maailm endas võib kätkeda. Hoolimata huumori selgest esiletõstmisest puudutas Rannu liigutavalt ka inimlikke katsumusi, mida star-tup-mullis elamine põhjustab.

Jürgen Jürgenson, Thorgate Digitalise äriarendusjuht ja idufirmade mentor

«Ükssarvik» on pigem hea õppefilm, aga igat tegevust ei saa võtta tõetruult. Kes start-up-maailmas sees pole olnud, sel võib olla keeruline samastuda või aru saada sellest terminoloogilisest keelest (pivot, scale, IPO jne). Kes sees on olnud, kogeb äratundmishetki. Mitmed olukorrad on küll üle võlli keeratud, aga eks tihti vaatavad uued founder’id asju läbi roosade prillide.