Heiki Lill: erakondade toiduahelad

Heiki Lill Foto: Kristjan Teedema

Erakondlike toiduahelate purustamise püüdu saab üksnes tervitada, konks on aga selles, et samal ajal püüavad need purustajad asemele ehitada uusi.

Suvel lõppes mitmeaastane Georg R. R. Martini teostel põhinev teleseriaal «Troonide mäng». Teleseriaali üks peategelane oli läbi hooaegade võtnud enesele kinnisideeks muuta ühiskonna korraldust. Ise nimetas ta seda ratta purustamiseks. Ratta, mille kodarad on valitsevad perekonnad ja mis pööreldes muljub maasolevad inimesed.

Seriaali lõpu poole muutus ratta purustaja ise selle ratta osaks ning tuhises hävingut külvates üle alamate.

Kuna Eesti ühiskonnas, vähemalt ametlikult, ülikuid koos oma perekondadega meid juhtimas ei ole, siis võib analoogselt väita, et need kodarad on erakonnad. Ehk siis erinevad võimul olijad moodustavad süsteemi, mis toidab ennast riigi alamate tööviljadega. Samal ajal on süsteem ametis enese võimul hoidmisega ning tihtilugu selleks kogu energia lähebki.

Eestis on selle ratta analoogina kasutatud väljendit erakondlik toiduahel. Üks legendaarseimaid toiduahelaid on Reformierakonna oma. Kõik justkui teavad selle olemasolust ning aeg-ajalt kistakse ajakirjandusse ka selle toiduahela elemente. Siis, kui keegi ahelast on ikka väga saamatu või ahne. Halvemal juhul mõlemat.

No näiteks Tallinna sadama eksjuhi juhtum. Muidugi ei saa üle ega ümber erakondliku toiduahela juures Keskerakonnast. Ei lähe vist üle kuu-kahe mööda, mil ei tuleks esile mõnd korruptiivse sisuga episoodi, mil ei ilmneks seost Keskerakonnaga. Viimane suurem selline ämber oli seoses Deniss Boroditšiga, kes on jõudnud olla Keskerakonnas, siis Reformierakonnas ning nüüd kutsutud Keskerakonna poolt Tallinna ühistransporti kureerima.

Kureerinud on ta nii hästi, et on tekkinud järjekordsed korruptiivsed pilved asutuse kohale. Praegu ei ole Boroditš küll ühegi erakonna liige, kuid seda enam on huvitav jälgida sündmuste kulgu. Silmas peab pidama asjaolu, et Boroditši eelkäija samas asutuses lahkus ametist just nimelt korruptsiooniskandaali tagajärjel.

EKRE on aastaid kirunud Reformierakonna ja Keskerakonna toiduahelat. Kevadel said nad ka Toompeal võimule. Ja vaikselt-vaikselt on hakatud oma toiduahelat ehitama.

Veelgi ilmekam näide erakondlikust toiduahelast on see, mis toimub Tartu linnavalitsuses. Valitud linnavolikogu on kinnitanud ametisse linnapea (Reformierakond) ja hulga abilisi ehk abilinnapäid (Reformi- ja Keskerakonnast). Sest ega nii suurt linna nagu Tartu suuda üks isik juhtida. Ikka on tarvis veel viit võimekat inimest.

Ka näiteks New Yorgi linnapead abistab viis abilinnapead. New Yorgis on elanikke kergelt üle 8,6 miljoni. Tartus see-eest alla 100 000.

Aga tagasi toiduahela juurde. Praegu Monica Ranna ümber toimuv on arvatavasti talle endale kui halb unenägu, mis ei taha lõppeda. Samas on see kõrvaltvaatajale veel suurem košmaar: puudub igasugune läbipaistvus ja loogilisus. Kõik ikka erakonna hüvanguks. Ranna tõi erakond Tartusse abilinnapeaks. Teisest Eesti otsast. On siiani Keskerakonna hinnangul oma tööga hakkama saanud. Etteheiteid ei ole, kuid amet tuleb maha panna, sest erakond nõuab!

Loomulikult tekib imporditud parteisõduril küsimus: mida ma edasi teen? Kust tuleb edaspidi minu sissetulek? Usutavasti leiti läbirääkimistel sellele küsimusele vastus. Avalikkusele seda öeldud ei ole. On ainult spekuleeritud ühe valitava (!) ametikohaga. Kas teised kandidaadid peaksid oma avalduse tagasi võtma, sest erakond on kokku leppinud, kes võidab?*

Vot see oleks järjekordne kohtukaasus Keskerakonnale. Loodetavasti ei ole valitavat ametikohta Rannale lubatud ning maksumaksja raha jääb kohtuuste vahel kulutamata.

Aga kus mure kurja juure pärast kõige suurem, sääl abi selle vastu on kõige lähem. EKRE on aastaid kirunud Reformierakonna ja Keskerakonna toiduahelat. Lubanud need ahelad lõhkuda. Kevadel said nad ka Toompeal võimule, olles koalitsioonipartner Keskerakonnale ja Isamaale. Ja vaikselt-vaikselt on hakatud oma toiduahelat ehitama.

Loodetavasti ei ole valitavat ametikohta Rannale lubatud ning maksumaksja raha jääb kohtuuste vahel kulutamata.

Stiilseim näide sellest on Jaak Madisoni elukaaslase isa palkamine enda esindajaks. Seda muidugi maksumaksja raha eest. Aga ehk ongi lähikondlase palkamine maksumaksja raha eest enda alluvusse täiesti normaalne tegevus. Mine tea.

See-eest on aga võetud siht lammutada Reformierakonna toiduahel. Seda ilmestab tants peaprokuröri ametisse nimetamise ümber. Lavly Perlingu nimetas ametisse Taavi Rõivase esimene valitsus (Reformierakond ja sotsid). Iroonilisel kombel on mõlemad praegu opositsioonis ning Jüri Ratase juhitud valitsus ei kinnitanud Perlingut peaprokuröriks – häda sunnil, sest ka kedagi teist pole kandidaadina esile kerkinud, sai temast peaprokuröri asendaja.

Toiduahela kohta selgituseks niipalju, et ühiskonnas on nn juht(ameti)positsioonid, milleta riigikorraldus väga toimida ei saa. Toiduahela väljaehitamiseks tuleb need ametikohad täita erakonnale ustavate inimestega. Selleks et erakond või selle liikmed saaksid soodsaid otsuseid kas siis majanduslike või näiteks uurimisorganite töö tulemusena.

Ma ei väida sugugi, et Perling on säärane isik sotsidele või Reformierakonnale olnud, kuid EKRE-l temasse usku pole. Vaadates kõrvalt EKRE ministrite käitumist oma ametnikega, tekib kuri kahtlus, et käib usin toiduahela purustamine. Mis iseenesest ei olegi paha. Paha on aga uue toiduahela tekitamine kohe asemele. Ratas pöörleb.

* Monica Rand siiski ei kandideerinud SA Tartu Perekodu Käopesa juhatajaks, kandidaate oli kümmekond, kinnitas nõukogu esimees Triin Anette Kaasik.