Daniel longib Londonis pargis, määrdunud jope kapuuts üle pea tõmmatud. Ta peatub korraks laste mänguväljaku piirde ääres ning vaatab kurbade silmadega üksikut peret tühjade atraktsioonide vahel. Miks just see park ja see mänguväljak, ilmneb filmis «Bruno» kibeda selgusega.
Tellijale
PÖFFi film: Kaks eksinut toovad silma pisarad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ainsaks seltsiliseks on Danielil linnukoer Bruno, kellega jalutades jõuab ta õhtuks raudtee kõrval seisvate garaažide juurde. Tema boksi uksel seisab väljatõstmisteade, mille ta kohe maha rebib. «Bruno» (ilma ü-ta) keskmes on ilmselgelt traagilise minevikuga kodutu mees koeraga, kuid et see on PÖFFi film, ei tasu karta «John Wicki» laadset verist märulit. Vaatajate ees on vaikses registris mõjuv karakterdraama.