Eili Arula: kas nüüd peamegi absurdiuudistega harjuma?

Eili Arula

FOTO: Sille Annuk

Eelmisel nädalal töölt koju sõites ning raadiojaamu klõpsides jäin ehmatusega kuulama uudist, mille juhtlause kõlas nii: «Eile moodustati riigikogus EKRE initsiatiivil ajuvabaduse toetusrühm, mille ülesanne on ajuvabaduse kui vabastava meeleseisundi populariseerimine.»

Jõudsin peast läbi lasta mitu mõtet, miks ja kellele nüüd sellist asja vaja on ja kas on tegu järjekordse meelsuse näitamisega.

Uudistesaate edenedes sain aru, et tegu oli siiski Rohke Debelaki «Libauudistega». Samas hämmastavalt ei mõjunud see konstruktsioon liiga üllatavana ja kohe ei tulnudki pähe mõtet, et tegu ei pruugi olla padutõsise uudisega. Ilmselt põhjusel, et sel aastal olen palju kordi lugenud ja kuulanud tõsiseid päevakajalisi uudiseid lootuses, et tegu on libauudistega, kuid olen pidanud pettuma.

Näiteks sama absurdne oli kuulata sõnumit, et IT- ja väliskaubandusminister keeldub välisvisiidis. Selle üheks põhjuseks osutus ministri kasin inglise keele oskus. Või et üks teine minister sundis politsei- ja piirivalveameti direktorit kirjutama lahkumisavaldust, põhjenduseks lakooniline usalduse kaotus. Või veel, et valitsus ei jõuagi kokkuleppele peaprokuröri jätkamise asjus ning senine peaprokurör peab jätkama kohusetäitjana seni, kuni leitakse kõigile koalitsioonipartneritele sobiv kandidaat. Või et valitsuskriisiga rinda pistev peaminister raporteerib ajakirjanikele, et «soovib ministrilt saada vastuseid paljudele küsimustele».

Olen Rohke Debelaki «Libauudiseid» kuulanud ja nautinud aastaid. Varem pole mul kordagi tulnud ette, et ajan neid tõsiste uudistega sassi. Julgen arvata, et aja jooksul pole minu infotarbimine märkimisväärselt muutunud, kuid kriitikameel võib olla pisut kannatada saanud, sest absurd lihtsalt ongi saanud uudisruumi igapäevaseks osaks. Meie elu Eestis lihtsalt on selline.

Tagasi üles