Noorte folkloorifestival pakub autentset pärimust, laule, tantse ja rahvamänge

Maatasa rühm. Helin Pihlap esiplaanil koos Sander Lilloga.

FOTO: RUUDU RAHUMARU

Tartu noorte folkloorifestivali programmijuht Helin Pihlap lõpetas sel suvel Eesti muusika- ja teatriakadeemia magistriõppe interpretatsioonipedagoogika erialal ning töötab Tartus viiuliõpetajana. Ta tantsib, laulab ja mängib pilli ka folklooriklubis Maatasa, mis korraldab sel nädalalõpul Tartu noorte folkloorifestivali. Ning viiuliõpetajanagi õpetab ta palju rahvamuusikat – oma lõputöö kirjutas Helin Pihlap rahvamuusika kasutusvõimalustest viiulimängu algõpetuses. Ses suhtes elab ta pärimuse sees iga päev ning lausa hommikust õhtuni. 

Festivali peakontsert on 16. novembril kell 18 Luunja kultuuri- ja vabaajakeskuses, festival ise leiab aset neljandat korda ning sel aastal on osalejaid rekordarv, kokku 250 inimest kümnest linnast.

Helin Pihlap selgitas, et festivali põhirühmad vahendavad pärimust just sellisel kujul, nagu see võis kunagi külaühiskonnas olla.

«See on hästi ehe, kõik pillid ja rõivad annavad pildi sellest, kuidas see võis omal ajal külaühiskonnas välja näha ja toimida,» rääkis ta.

Küsimuse peale, kuidas nad autentsuse ikkagi tagavad, vastas Helin Pihlap, et see sünnib koos muuseumidega.

Helin Pihlap.

FOTO: Internet

«Me oleme käinud Eesti kirjandusmuuseumi arhiividest neid lugusid otsimas ja salvestusi kuulamas,» selgitas ta. «Et tõesti kuulda, millise stiiliga vanasti pillimehed neid lugusid esitasid. Ka tantsukirjeldusi on detailselt üles kirjutatud ja me oleme hästi erinevate juhendajate ja õpetajatega need tantsud kirjelduste järgi ära õppinud.»

Siiski lisas Helin Pihlap, et ega päris lõpuni saa tõesti kindel olla, kuna paratamatult tuleb ju juurde noorte enda puudutus, mis teeb vana tantsu või pilliloo ja -laulu värskeks.

«Niisiis ei ole ka kunagi seda hirmu, et äkki on neil paladel mingi iganenud või lausa muuseumi lõhn küljes. Võin kinnitada, et kõik, mis me teeme, näib hoopis värske ja energiline,» rääkis ta.

Eestis kaks erilist folkloorirühma

Helin Pihlap lisas, et tegelikult on Eestis autentse pärimusega tegelevaid folkloorirühmi vähe. Üks neist on nende folklooriklubi Maatasa, mis tegutseb Tartus alles kuuendat aastat, ning teine Tallinnas asuv rahvakunstirühm Leigarid, kes tähistas hiljuti 50. aastat. Rohkem polegi.

«Lätis ja Leedus on selliseid rühmi sadu, meil ainult kaks. Niisiis tahame seda valdkonda laiemalt tutvustada ja seepärast kutsumegi festivalile külalisi teistest maadest. Et kokku viia noored, valdkonda laiendada ja üksteise pealt õppida,» selgitas ta.

Luunjas täna kell 18 algav peakontsert läheb pärast üle tantsuklubiks ja peoks, kus osalevad teistegi valdkondade tegijaid. Kohal on mitmed rahvatantsurühmad, kes esitavad autoriloomingut, samuti lasteansamblid ja rahvamuusikakoolide õpilased, et näidata, mismoodi on pärimus neid inspireerinud.

Möödunud aastal Eesti Rahva Muuseumis lõppkontserdil üles astunud Leesikad Tallinna Prantsuse lütseumist.

FOTO: Kiur Kaasik

Küsimuse peale, kas jätkub ikka noori, kes innustuvad just autentsest pärimusest, sest teisi ahvatlusi on moodsal ajal palju, vastas Helin Pihlap, et kui püüda, siis tegelikult ei ole see raske. Kui noored juba ühte proovi või trenni tulevad, veenduvad nad, et igav seal ei hakka.

Külakostiks kaks mängu

Festivali tava on, et iga rühm toob oma maalt kaasa kaks rahvamängu, mida koos mängida. Neis mängudes on palju mõistatuslikke sõnumeid.

Helin Pihlap rääkis, et iga rahvamängu sisu praegusesse aega otse ei pruugi kanduda ja mõnest asjast ei saagi enam aru, aga ometi on need mängud põnevad ja tekitavad hasarti.

Näiteks: mäng «Sild on katki».

Sillaks on kaks inimest. Teistel mängijatel peab õnnestuma sillast üle minna. Tahad või ei taha, lõpuks kukud ikka katkisest sillast alla. Kui oled kukkunud, pead valima poole. Poolteks on needsamad kaks inimest, kes aga sinuga siis manipuleerima ja sind meelitama hakkavad.

Kui poole ära valid, ei tea sa veel, mille tegelikult valisid. Alles mängu lõpus selgub, kas valisid taeva või põrgu, hea või kurja. Mängu kirjelduses seisab, et need, kes sattusid põrgusse, saavad nuhelda, teised saavad aga tantsida.

«Või siis hobuse mäng,» jätkas Helin Pihlap.

See käib nii, et mängijad on ringis, moodustatakse aed ja aias on hobune. Väljaspool aeda luurab hunt, kes tahab hobust kätte saada.

Mängijad liiguvad ringis ja laulavad, et peremees otsib oma hobust. Laul kirjeldab, milline see hobune on, ja küsib, kas keegi teab. Külarahvas vastab, et jah, nägime küll sellist hobust, oli põllu peal, tallas kõik maha ja et tulgu nüüd hunt ning söögu ära see hobune. Nende sõnade peale laseb aed hobuse välja ja hunt hakkab teda taga ajama.

«See on päris hirmus mäng, sest kunagi ei tea, mis juhtub. Kas hunt saab hobuse kätte ning kas aed otsustab hobust aidata või aitab aed hoopis hunti,» rääkis Helin Pihlap.

Kaugelt ja lähedalt

Kaugemad Tartu noorte folkloorifestivalile tulijad on 700 kilomeetri kauguselt Joensuust, kust tuleb Motora rühm, kes tutvustab Karjala traditsioonilist tantsukultuuri.

Vilniusest pärit Dolija on mitmekülgne noorteansambel, mille liikmed on ühtviisi tasemel nii lauljate kui tantsijatena.

Lätit esindab muusikute koosseis Teikas Muzikanti, kes on Lätis juba palju tuntust kogunud ning ka Eestis varem esinenud.

Tallinnast tulevad külla Leigarid – Eesti vanim, suurim ja mainekaim folkloorirühm.

Tartut esindab korraldajarühm folklooriklubi Maatasa, kes on ainulaadne selle poolest, et kõik rühma liikmed on korraga nii tantsijad, lauljad kui ka väga head pillimehed.

Niisiis laupäeva õhtul kell 18 Luunjas ja pühapäeval kell 12 ERMis.

Tagasi üles