Rannar Raba: mis toimub, prokuratuur?

Tartu Postimehe peatoimetaja Rannar Raba

FOTO: Sille Annuk

Tartu abilinnapea Monica Ranna vastu eelmisel nädalal suunatud ähvarduse uurimine on veninud arusaamatult kaua, leiab  päevakommentaaris Tartu Postimehe peatoimetaja Rannar Raba.

Ma ei hakka sõna-sõnalt kordama ähvardust, millega üks Tartu keskerakondlastest eelmisel nädala neljapäeval väidetavalt oma parteikaaslasest abilinnapeale Monica Rannale tehtud telefonikõnes esines. Liiga räige. Samaväärset stiili ei esinenud Eesti poliitikas isegi mitte metsikutel üheksakümnendatel.

Me võime Monica Rannast ja tema viimase aja ametialastest valikutest arvata mida iganes. Võib-olla tõesti olnuks temast targem pingete vältimiseks võtta erakonna piirkondlikus juhtimises toimunud muutuste järel pehmem hoiak ning mitte panna abilinnapea ametikohast kinni hoides Reformierakonna ja Keskerakonna võimuliitu löögi alla. Võib-olla. See on vaieldav.

Aga teha ähvardaja kohta politseile avaldus oli tema poolt ainuõige käik. Isegi siis, kui ta sisimas ise otsest ohtu endale või oma lähedastele elule ja tervisele ei tajunud. Isegi siis, kui tal on alust ähvardajat pidada süüdimatuks ülepingutajaks.

Kas tõesti pole enam jäänud ühtegi võimalust õnnestumiseks, kui ühte lausesse satuvad sõnad «abilinnapea» ja «prokuratuur»?

Mõeldes, milliste kõrgusteni eelmise nädalal Keskerakonna Tartu piirkonna sisepinged kerkisid, siis ainult ähvardamine sealt veel puuduski. Et asi läks siiski maksimaalselt inetuks, pidigi see saama ametliku käigu. Kui mitte muul põhjusel, siis õppetunni mõttes.

Isiku elu ja tervise vastu suunatud ähvardustele ei tohi olla avalikus asjaajamises, seal hulgas poliitilises kultuuris õigustust. Omavalitsuse olulise ametikandjana ehk võimu teostajana ei erine abilinnapea oma positsioonilt märkimisväärselt näiteks politseinikust, kelle ründamist käsitleb seadus teadupärast erilise rangusega kui rünnakut riigi vastu.

Me räägime siin põhimõttelisest, mentaliteeti kujundavast olukorrast, kus hukkamõist pidanuks olema kiire, range ning võimalikult avalik. Sestap on õiguskaitseorganite vedel tegutsemine Ranna avaldusele järgnenud päevadel olnud pehmelt öeldes hämmastav.

Korrakem: tartlased teavad nädal aega, et abilinnapead on poliitilistel põhjustel räiges stiilis ähvardatud, aga neil pole aimugi, kas ähvardajal võis olla tõsi taga, kas ähvardaja oli mees või naine, mis on tema nimi, mida ta tehtu õigustuseks ütles.

Miks? Sest nagu sel neljapäeval teada saime, pole õiguskaitseorganid ähvardajat veel isegi mitte üle kuulanud. Seda olukorras, kus ohver ja tema lähemad kaasvõitlejad väidavad end helistaja nime teadvat.

Kahtlemata on prokuröride ja uurijate töökoormus suur ja ullikese suust pudenenud iga krõbeda lause pärast ei pea eriüksust haarangule läkitama. Kui reaalset ohtu pole, siis ei ole. Aga nii tulebki öelda! See veendumus peab põhinema adekvaatsel infol, mille teada saamiseks on avalikkusel vääramatu õigus mõne tunni, mitte mõne nädala möödudes.

Mis toimub? Kas tõesti pole enam jäänud ühtegi võimalust õnnestumiseks, kui ühte lausesse satuvad sõnad «abilinnapea» ja «prokuratuur»?

Tagasi üles