Linnakirjanik Vahur Afanasjev: Tartu uus südalinn sünnitab vanalinna

Tartu kesklinn

FOTO: Artur Kuus

Tartu hävis sõdades. Hävis palju kordi ja ehitati aina üles. Pole enam uhket Kivisilda. Hulga vähem on ülikooli peahoonet meenutavaid sammasportikusega hooneid. Mitu tänavat on puudu ja nende ase täidetud uuemate hoonetega. Uued majad on teistsugused kui vanad. Kõrtsides käib möll, Rüütli tänav pole vaikse mõteluse paik. No ja pargid ehitatakse ka varsti täis. Kuidas seda taluda?

Ütlen kohe ära, et ei peagi taluma. Kesklinnas ei pea pikalt viibima, kui see sugugi ei meeldi. Ammugi ei pea seal elama. Ja loomulikult mitte surema. Neid, kes Tartu keskust põrguteel olevaks peavad, on tegelikult õige vähe. Inimesed kipuvad hädaldama, kui king pigistab, mitte siis, kui king on paras. See on hirm muutuste ees. Homne päev toob teadmatust, kui maha arvata tõik, et kunagi jääb see viimaseks. Sestap kiputakse ikka ärrituma, kui kuskil kopp maasse lüüakse – täna ehitavad maja, aga mis siis, kui homme tõstavad mu peeglikapi ümber? Muutusi ongi raske taluda.

Kaubamaja, mille teravkeeled ristisid Tallinna ülikooliks, varjab Vanemuise vaadet ja pisendab elegantset turuhoonet. Kenasti üle kümne aasta, aga ma pole leppinud. Samas võib soovija ise veenduda, et kliente kaubamajas jagub, järelikult on tegu vajaliku hoonega. Vajalikkus annab kaubamajale boonuspunktid. Las ta siis olla.

Linnapilt on alati muutunud. Kui teistpidi vaadata, on Tartu kesklinna uhked pargid sõjahaavad, mida katab rohelus. Mu lapsepõlves oli linn Riia tänavast Barclay platsini peaaegu tühi, kui maha arvata linnaliinide bussijaama tornikesega hoone. Kaarsild, mille asemele igatsevad paljud vanaaegset Kivisilda, kuulub sügavalt mu nägemusse füüsilisest maailmast. Sama raske, kui mul oleks leppida Kaarsilla kadumisega, on mõnel teisel leppida sellega, et Kivisilda ei tule.

Vanusega peaks inimene justkui konservatiivsemaks muutuma. Vähemalt minuga on asjad täpselt vastupidi. Kui linnavalitsus tõesti nõnda otsustaks ja raha leiaks, et Kivisild taastada, ei ole ma enam vastu. Elu peabki edasi minema. Kui linn ei areneks, oleks tunne, et maailm hääbub ühes minuga. Loodetavasti on mul hääbumiseni hulk aega, esimestest hallidest juustest hoolimata. Just seepärast ei taha ma, et linn oleks valmis ja ainus tee oleks tasane allakäik. Ootan üllatusi. Ja Tartu neid pakubki.

Kes soovib näha linnasüdant, kus aeg on peatunud, võib külastada Havannat. Käisin seal küll rohkem kui kümne aasta eest, ent pole kuulnud, et Havanna oleks otsustavalt muutunud. Koloniaalstiil, art déco, juugend, ja suur jupp sellest Unesco arhitektuuripärandi nimistus. Unesco tiitel ei muuda tõsiasja, et uhked hooned on kohutavalt käest lastud. Mitte ainult krohv, vaid rõdud ja karniisid varisevad järjepanu.

Vähestest muutustest hakkavad silma kahtlase väärtusega uuendused: julmalt trepikotta lõigatud liftišahtid, eri viisidel juurde ehitatud kuudikesed. Tänavavalgustust pole, ööd ilmestavad vaid korravalvurite autod, mis saadavad turisti, kes on tihanud tühjade lettidega kauplust pildistada. Konserv missugune. Põnev, kui ei hooli inimestest, kes neis niisketes lagunevates kolossides elama peavad.

Vestsin ühes eelmises loos arhitekt Arnold Matteuse panusest. Ta pole sugugi ainus visionäär, kes Tartut on mõjutanud. Inimesed, kellel jagub visiooni, pole heade mõtete linnast kadunud. Linnajuhid võivad vahetuda, aga vähemalt Andrus Ansipist saati on tunda, et tasapisi teostub suur plaan. Tekib kaks südalinna osa – vanem ja uuem.

Kunagi, kui kõrgematest hoonetest oli valmis vaid Plasku, lugesin kellegi blogist imestavat hüüatust: «Ma ei teadnudki, et Tartus selliseid maju on.» See oli esimene märk, et Tartu pole vaid väike puust linn. Muutus käib ju igati mõistlikult. Vanas keskuses rajatakse üksikuid uusi hooneid, mis sobituvad üldpildiga: hotell Lydia, Karuplatsi maja, mõned üpris peidetud hooned vanalinnas. Suurte moodsate hoonete koht on neist eemal, sõjast jäänud tühikus.

Pariisi ärikeskus La Défense asub vanast linnasüdamest päris kaugel. Tartus pole selleks vajadust – vanalinn ja uus südalinn saavad kenasti kõrvuti asuda. Uus südalinn on omapärasel viisil kinkinud Tartule vanalinna. Kes vanasti Tartu vanalinnast rääkis? Nüüd kuulen seda väljendit tihti. Just seepärast, et Barclay platsist Annelinna suunas on kerkimas uued kvartalid. Kui kunagi avaturu kolimine ja veeteede ameti kallasraja mure ära lahendatakse, astub too piirkond otsustavalt 21. sajandisse.

Ülejõe poisina rõõmustab mind, et südalinn liigub hiljukesi üle jõe. Kena maamärk on äsja ilmunud: minu lapsepõlvekodu kandis Anne kanali otsas, kus linn vanasti lõppes, saab viimast lihvi elegantne kontorihoone. Fortuuna tänava piirkonda tajutakse nüüd vist ometi kesklinnana. Unistan, et jaksaksin kunagi mõnda neist uutest majadest korteri soetada. Nii et pole siin midagi taluda, vaid lausa rõõmustada.

Tagasi üles