/nginx/o/2019/11/12/12735130t1h0dcc.jpg)
Ei oska arvata, kuhu nad on kadunud parkidest ja mujalt. Tean aga põhjust, miks neid ei ole enam Raadi kalmistul. Oravate vaenlased on varesed. 20 aastat tagasi olid oravad kõikjal, neid võis iga päev näha puude otsas hüplemas, aga ka maa peal. Sellal pesitsesid kalmistul ka kuldnokad, vanemate puude õõnsustes olid nende pesad. Siis aga tulid surnuaeda varesed.
Kevadeti olin tihti tragöödiate tunnistajaks. Varesed tirisid välja kuldnokapojad, toiduks oma poegadele. Kuldnokkade hädakisa oli kaugele kuulda. Ruttasin küll appi ja peletasin vareseid minema, aga valvuriks ei saanud ju jääda. Seda nägid paljud, kes trehvasid surnuaias olema. Käisin kontoris rääkimas. Midagi ei muutunud, kuldnokki kevadel pole.
Oravapere kaotust juhtusin nägema. Leidsin tillukese oravapoja, kes varese nokast kukkunud. Orav oli püüdnud poega kaitsta. Varesed ründasid mitmekesi. Panin oravapoja heki sisse, aga varesed nagunii said ta saagiks.
Kasse ei ole ma küll kunagi seal näinud. Ka nugist ei tea olevat. Varesed teevad palju pahandust ka hauaplatsidel. Lõikelilli ei saagi viia, nad kisuvad lilled vaasist välja, loobivad laiali, ajavad vaasidki ümber. Arvatakse, et nad ei viitsi Emajõe äärde jooma minna, vaasis ka ju vesi. Olen neid nüüd üle kavaldanud. Kaevan vaasi liiva sisse, nad arvavad, et lilled on istutatud, enam üles ei kisu.