Linnaplaneerimise professor: parkimismaja soodustab Tartus autostumist

Massachu­settsi tehnoloogiainstituudi linnaplaneerimise professor Andres Sevtšuk nentis, et inimesed valivad liikumisviisi, mis on neile kõige parem, mugavam ja lihtsam.

FOTO: Laila Kaasik

Hästi ja mugavalt kavandatud linn paneb inimesi autodest loobuma, rõhutas reedel Tartu linnaplaneerimise konverentsil arhitekt ja linnaplaneerimise teadlane Andres Sevtšuk, kes oli konverentsi üks oodatuim esineja. Tartus Härma gümnaasiumi lõpetanud Sevtšuk on õppinud nii arhitektuuri kui linnaplaneerimist Eesti kunstiakadeemias ja Prantsusmaal ning omandanud USAs Massachusettsi tehnoloogiainstituudis (MIT) magistri- ja doktorikraadi. Pärast seda õpetas ta tudengeid Harvardi ülikoolis ning on nüüd MITs linnaplaneerimise professor.

Autousku Ameerikas elav ja töötav professor Sevtšuk ise eelistab ühissõidukit, jalgratast ja jalgsi kõndimist, sest autota elu annab inimesele ka eeliseid.

Tartu sai suvel kõigile kasutamiseks mõeldud elektrirattad. Andres Sevtšuk, mida te sellest arvate?

See on üks parimaid asju, mis Tartus on viimastel aastatel tehtud. Rattaid kasutavad paljud ja linn tegi palju paremini eeltööd kui väga paljudes teistes kohtades, kus avalik rattaringlus on kasutusele võetud. Ja see ka sobib Tartusse, sest linn on täpselt nii suur, et igale poole saabki rattaga.

Kas olete ise ka siin elektrirattaga sõitnud?

Jah, esimest korda juulis juba.

Ka Tartu kaasava eelarve üks võiduideid oli rattateede remontimine ja uute ehitamine. Kas teie arvates peaks need tööd olema kaasava eelarve rida või võiks linn need rattateede korrashoiu eelarvesse sisse kirjutada?

Kaasava eelarve 100 000 eurot on väga väike tükk Tartu linna eelarvest. Eks see on parem kui mitte midagi, aga võiks muidugi olla ka linna enda eelarves, sest selle saja tuhandega ei tee kõike korda. Ja rattateed on väga vajalik alternatiiv, kui tahta autostumist vähendada.

Aga meie talved ...

Olen nõus, Eesti talved on tõsised talved. Aga – kui palju lükatakse autoteid 20 miinuskraadiga talviti puhtaks? Sahad töötavad ööd läbi ja teid soolatakse. See on täielikult eelistuste küsimus. Kui sama tehtaks ratta- ja kõnniteedega, valiksid inimesed ka talvel sagedamini jalgrattasõidu või kõndimise.

Jalgrattaga liikumisest rääkides kõlab siiski sageli, et sõitku need ratturid maanteel palju tahavad, aga ärgu linnas ees kooserdagu.

Loodan, et see on ajutine asi, sest jalgrattateid pole välja ehitatud. Sellepärast ongi jalgratturid sunnitud autoteedel sõitma ja neil peaks selleks ka õigus olema, ent autojuhid on harjunud teedel domineerima ja nad tunnevad, et ratturid võtavad neilt midagi ära, ning saavad pahaseks.

Mainisite oma ettekandes, et üks probleem, mis tekitab valglinnastumist ja see omakorda autostumist, on see, kui omavalitsused ei aja üht rida. Ka Tartus on märgata, et ühendus kesklinna ja näiteks Tartu vallas asuva Vahi küla vahel on nagu eikellegimaa, seal on ummikuid ning ei paista, et linn ja vald seda probleemi koos lahendavad.

Selliseid olukordi ongi keerukas lahendada, kui tegemist on erinevate munitsipaalvalitsustega. Valglinnastumise vastu saab ainult nii, et tuleb parandada võimalusi linnas, näiteks luua ehitustingimusi linnas sees. Aga need peavad vastama ka linna eesmärkidele, sealhulgas ka liikumise eesmärkidele. Oluline on, et uute majade ja linnaosade lähedal oleks ka ühissõidukipeatused või teenused jalgsikäigu kaugusel.

Juriidiliselt peaks valglinnastumise vastu võitlema riigi või maakonna tasandil, seda ei saa linn teha. Küll aga saab linn pakkuda paremaid võimalusi. Näiteks teha uute majade ehitamise protsessi lihtsamaks, muutes maakasutuse õigusi. Tartus on kirgi kütnud kesklinna Emajõe äärde parkidesse uute hoonete ehitamine. Olen selle poolt, et kesklinna tihendada ja et linna süda jääks tuumikuks ning uusehitised ei koguneks kuskile linna äärtesse.

Aga Emajõe äärde kesklinna ehitatakse meil ju parkimismaja.

See pole üldse mõistlik, sellele olen ma täiesti vastu, et Raekoja platsi kõrvale ehitada mitmekorruseline parkimismaja. Ainus, mis mulle selle juures meeldib, on see, et sinna alla tuleb väike turg, aga minu arvates võiks sinna tulla hoopis muud tüüpi hoone. Uus parkimismaja kindlasti ei vähenda autostumist, pikas plaanis pigem soodustab.

Tallinna abilinnapea Kalle Klandorf on väitnud, et autostumine on inimeste loomulik tung. Mis on teie sõnum nendele inimestele, kes sama arvavad?

Tegemist on lühiajalise eufooriaga. Tallinn on Tartust valglinnastumise mõttes kõvasti ees, väga paljud inimesed on põllu peale kolinud. Viimasel paaril aastal olen siiski täheldanud, et inimesed on hakanud väsima sellest, et peavad niitma hektarisuurust aeda või et kõikjale minekuks on vaja autot. Arvan, et esimene põllu peale kolimise laine oli reaktsioon kunagisele kommunistlikule perioodile, sest toona polnud oma maja ja suur aed paljudele võimalik. Tundub, et hakkab tekkima küpsem arusaam sellest, kuidas on linnas mugav elada.

Aga seda, et sageli valitakse autoga liikumine, ei saa panna üleni inimeste süüks. Inimesed valivad selle liikumisviisi, mis on neile kõige parem, mugavam ja lihtsam. See on linnaplaneerimise ja linna valitsemise küsimus, et alternatiivsed teed ja transport oleksid sama head. Ei saa süüdistada inimest sellest, kui ta tuleb Tartu äärelinnast ega taha oodata 45 minutit bussi. Siis ongi väga loomulik, et valitakse auto.

Tõite ettekandes välja, et Tartus käiakse maailma vaates palju jalgsi.

Tartus on kadestamisväärselt kõrge jalgsikäimise kultuur, 40 protsenti inimestest kõnnivad tööle. See on kõvasti üle maailma keskmise ning väga eriline ja hea omadus.

Mis selle taga on?

Peale Annelinna ongi kõik jalgsikäigu kaugusel, hoonestustihedus on piisavalt suur ja linn piisavalt väike.

Ameerika Ühendriikides on viimastel aastatel olnud oluline lähenemine linnade planeerimisel creative placemaking ehk usutakse sellesse, et linnaruum peab olema põnev ning kunst avalikus ruumis soodustab jalgsi liikumist. Mida te sellest arvate?

Tartus on sellega väga hästi, väga palju on tulnud uusi seinamaalinguid ja see lisab omalaadse märgi linnale. Kindlasti suurendab see ka kohalike identiteeditunnet. Avalik kunst on kindlasti üks faktoreid, mis paneb inimesi valima kõndimise, ent kõige-kõige-kõige olulisem on, et kõndides oleks ka kuhugi minna. Ja teisel kohal see, et teekond oleks turvaline. Turvatunde tekitab näiteks see, kas autod sõidavad jalakäijatest piisavalt kaugel ja et pole ohtu liiklusõnnetusteks. Selle järel on oluline, et teekond oleks mugav, et kõnniteed poleks näiteks libedad. Lõpuks on tähtis seegi, kas tee on ka huvitav.

Oma ettekandes tõstsite esile, et liiklejatele on aeg väga erinevalt tajutav.

Jah, linnaplaneerimise teadlased rõhutavad, et linnas peaksid poed, koolid, lasteaiad ja muud igapäevased vajalikud teenused olema 15 minuti jalutuskäigu või rattasõidu kaugusel. Ja 45 minutiga peaks ühissõidukiga jõudma linna igasse otsa.

Tartu on nii väike linn, et siin peaks need ajad olema lühemadki. Mis puudutab ühistransporti, siis kui mõõta objektiivselt aega ja küsida, kui kaua võttis inimeste arvates aega peatusesse kõndimine, bussi ootamine või bussiga sõitmine, siis sõiduaega hinnatakse enam-vähem õigeks, aga palju pikemalt tajuvad inimesed seda aega, kui nad peavad peatusesse kõndima või bussi ootama. Inimesed on kõige meelsamini nõus kõndima bussipeatustesse vahemaid, mis ei ületa 400 meetrit, ja sellesse tulekski panustada. Nende asjadega arvestamine vähendaks sõltuvust autodest.

Andres Sevtšuki täispikka ettekannet autostumise vähendamisest näeb UTTV koduleheküljelt.

Tagasi üles