Oli neidki, kes küsisid, milleks on vaja noortelt röövida lapsepõlv, ning lisasid, et isegi kui anda õigus hääletada, ei hakka noored valima ikkagi. Et noored ei mõistvat maailmas toimuvat, kuidas nad siis veel peaksid hääletama hakkama, ning noored olla rohkem mõjutatavad teistest earühmadest.
On rõõm jagada, et esimest korda hääletada saanud 14–15-aastaste osalus kaasava eelarve hääletusel oli 12 protsenti. Üksi võttes võib näida väike, ent ikkagi suurem üldisest valimisaktiivsusest, mis oli 6,6 protsenti. 2017. aasta kohalike omavalitsuste valimistel olid Eesti noorteühenduste liidu tellitud uuringu andmetel esimest korda hääletada saanud 16–17-aastaste valimisaktiivsus 59 protsenti, seega ka kõrgem üldisest, 53,3-protsendisest aktiivsusest.
Noored tahavad kaasa rääkida ja oma tuleviku üle otsustada. Kuid kui noor ei ole saanud oma senises elus millegi üle otsustada, on naiivne mõelda, et teatud vanusesse jõudes kasvab meeletult huvi valimiste ja ühiskonnas aktiivselt osalemise vastu. Noorte huvi kasvatamine ühiskonnas toimuva vastu on riigi püsimajäämise seisukohalt aga ülimalt tähtis. Ainult nõudlik valija tagab ühiskonda tervikuna teeniva poliitika.
Noorte aktiivsuse kasvatamist otsustamisel ongi oluline alustada võimalikult vara ning noortele tuleb anda võimalus langetada jõukohaseid valikuid. Kolleeg volikogus ironiseeris valimisea langetamise arutelu ajal, et kas järgmisena antakse kaasarääkimise õigus ka lasteaialastele, ehk olla sealgi huvi. Peabki andma, näiteks rühmanime valimisel. Väikeste otsuste kaudu õpivad lapsed ennast usaldama ning harjuvad langetama tähenduslikke otsuseid.