Stepan Karja: kust üldse tasub kodanikul abi küsida?

Stepan Karja Foto: Margus Ansu

Meie riik on elanike hädade puhul liiga loid, olgu küsimuseks libaravimid, listeeriabakter, tormikahjud või investeerimiskelmid. Liiga kergesti kõlab õigustusi, et see mure on hoopis teise ametkonna töömaa.

Oktoobrikuu lõpp tõi Eestimaa kodudesse mõõtmatul määral ebameeldivaid uudiseid ja ebamugavaid olukordi, lausa ahastust ja ängi. Ning saime teada, et hätta jäämise korral on väga raske abi leida. Ja mis eriti kurvastab – paljudel juhtudel jääb abi saamata sel uskumatul põhjusel, et elanike abistamiseks loodud ametkondi on ülearu palju ja selle õige ülesleidmine võib osutuda väga keeruliseks, nii et appihüüd võib sumbuda põhjatus labürindis.

Umbes viis aastat tagasi leidsin meiliboksist erakordse efektiivsusega ravimi pakkumise. Ime küll, kes võis teada, et mu parema jala varvas vajab rohitsemist? Aga juba olin kuulnud libaravimite sokutamisest arvuti abil ja saatsin kirja ravimiametisse. Kiiresti tuli vastus: «Nimetatud ravim ei ole Eestis registreeritud, ja seega on tegu ebaseadusliku ravimiga, mida ei tohi müüa. Informeerime sellest ka tarbijakaitseametit.»

Nädal hiljem leidsin internetist sama ravimi reklaami. Kirjutasin seekord tarbijakaitsesse, et miks ikkagi levib eksitav jutt. Tarbijate kaitsjailt tuli vastus: «Meie ravimitega ei tegele. Peate pöörduma ravimiametisse.»

Loobusin tuuletallamisest.

Järgnenud aastatel on kahtlaste ravimite – selliste, mille toime uskumatult kiire ja tõhus ning tellida tuleb samal päeval, sest pakkujal on alles veel viimased topsid – reklaam muutunud peaaegu igapäevaseks.

Eilegi lugesin tundmatu nimega professori pakkumist: nädalaga on võimalik kaotada kehakaalu kuni 15 kg ja seejuures ei pea nälgima ega kannatama jojoefekti all. Seega sain järjekordse kinnituse, et libaravimite levitamist ei ole suutnud tõkestada ravimi- ega tarbijakaitseamet.

Või öeldakse passiivsuse põhjuseks: meie käed jäävad lühikeseks. Nii aastast aastasse. Ehk mõni traagiline juhtum sunniks riiki ametkondade töövaldkonnad täpsemini määratlema?

Ega jää muud üle kui imestada: kust ometi leiavad kuritegelikud sahkerdajad minu e-aadressi? Ühel päeval võibki tekkida mõte pöörduda... missuguse ametkonna poole? Novembri alguse Postimehe loost «Libaravimeid määritakse pähe võltsidentiteetide abil» (PM 1.11) lugesin, et sellist instantsi, mis kannatanu avalduse järel tingimata tegevusse astuks, on keeruline otsida.

Kui mõni aasta tagasi põrgatasid palli kaks ametkonda, siis nüüd justkui võiksid või koguni peaksid libaravimite ja identiteetide varguse asjus tegutsema andmekaitseinspektsioon, tervisekaitseamet, ravimiamet ning veterinaar- ja toiduamet. Ehk siiski ka tarbijakaitseamet?

Niisiis, kes neist kaitseb Eesti elanike huve kõige ägedamalt? Seda aga ei maksagi küsida, kui ükski nimetatud ametkondade esindajaist isegi ei nimeta võimalikke meetmeid, mida õiglustunde riivet tundnud isikud võiksid enda kaitseks taotleda. Tüüpvastusena jääb kõlama: ärge ostke ega tarbige teenust, kui see näib kahtlasena. Imelik küll – kui eeldada, et igaüks on suuteline ebasobiva ravimi, toidulisandi, nahahooldusvahendi või muu toote ära tundma ja selle tarbimisest hoiduma, milleks siis üldse on inimeste tervisekaitse ja toiduohutuse ametkonnad loodud?

Kõige kummalisem tundub andmekaitseameti hoiak: foto kasutus kelmuses ei kuulu nende töövaldkonda, sest pole tegu identiteedivargusega. On n-ö tavaline vargus ja appi peaks tõttama politsei.

Nii ütlebki lugupeetud professor Margus Viigimäe, kelle näopilti on kelmid kasutanud mitmesuguste ravimite ja muude toodete reklaamis, et muud ei jää üle, kui peab pöörduma politseisse. Ehk seekord järgneb resoluutne tegevus.

Ei usu, et internetis pole imeravimeid ja toidulisandeid märganud terviseameti ja ravimiameti ning veterinaar- ja toiduameti toiduosakonna töötajad. Kas nemadki on aastaid oodanud kellegi avaldust?

Tegelikult on kõigi nende ametkondade töötajad lugenud sulitsejate reklaame veebisaitidel ja küllap ka neile tulnud otse e-aadressil imetoodete pakkumisi, kuid lugenud anonüümse häbematuse mingi teise ametkonna töömaaks. Või öeldakse passiivsuse põhjuseks: meie käed jäävad lühikeseks. Nii aastast aastasse. Ehk mõni traagiline juhtum sunniks riiki ametkondade töövaldkonnad täpsemini määratlema? Listeeriajuhtumid aga ei anna põhjust optimistlikult mõtelda.

Meedia vahendusel oleme teada saanud, et listeeriaoht ei jõudnud mitme kuu vältel maaeluminister Mart Järviku kabinetti. Ja kui kord jõudis, ei järgnenud adekvaatset tegevust. Segadus kestab siiani.

Ning ikka on põhjust ka 27. oktoobri öö tormi mainida. Ajakirjandusest sain aru, et Lõuna-Eesti päästekeskus töötas tõhusalt, kuid tunda andis komandode vähesus, samuti venisid liinitööd elektrikute vähesuse tõttu. Võrulaste silmis jäi valitsuse abi peaaegu märkamatuks, vajalikud ametkonnad isegi ei hoiatanud erakorralise tormi tulekust.

Tormijärgsed manitsused kõrgemalt poolt aga kõlasid umbes nii: keegi ei keelanud varuda generaatoreid, toitu, vett ja küünlaid.

Siinkohal meenub üks tähenduslik seisukohavõtt Pärnu metanoolimürgistuse korral septembris 2001.

Riigipea Lennart Meri esimene reaktsioon oli: «Ma ei tea midagi traagilist Eestis.» Edasi ütles ta, et keegi ei sundinud neid inimesi, kes tahtsid riiki petta, metanooli jooma. Seega olid ohvrid paljuski oma surmas ise süüdi. Küllap kohalikud võimud toitjata jäänud peresid aitasid, kuid üleriigiliselt jäi kõlama hoiak, et mürgisurma läksid rumalad ja kergemeelsed inimesed.

Kui mõne aasta pärast (jaanuaris 2005) tuli Pärnus üleujutus, jäi riigipoolne toetus nõrgaks, selle asemel kuuldus valitsusest vabandusi, et ilmajaam ju hoiatas tormi tuleku eest, veeäärsete majade elanikud oleksid võinud mööbli ja teleri viia aegsasti teisele korrusele.

Tormijärgsed manitsused kõrgemalt poolt aga kõlasid umbes nii: keegi ei keelanud varuda generaatoreid, toitu, vett ja küünlaid.

On möödunud hulk aastaid ja nüüd oli võrulasel Paulil põhjust riigivalitsejatele ette heita: «Keegi oleks ometi võinud hoiatada, et varuge vett tagavaraks!» Valitsuse esindaja Mart Helme jõudis Võrru kolm päeva pärast tormi vaibumist.

Ja veel rahva hoiatamisest. Nädal tagasi oli ajakirjandusest lugeda, kuidas seni kindlaks tegemata riikide sulid on pakkunud eestlastele soodsaid rahapaigutamise võimalusi ja varsti enda kontaktid kaotanud. Tüssata saanute avaldusi hakkas politseiametnike kätte jõudma juba selle aasta alguses. Inimesena, kes politsei tööst tuhkagi ei tea, võiksin Võru linna kodaniku Paulina hüüda: «Miks ometi ei hoiatatud, kui politseinike vaatevälja oli jõudnud juba kolm analoogset avaldust?»

Politsei leidis õige aja ajakirjanikke jutule võtta alles siis, kui hätta jäänuid oli juba üle 120. Siiski arvan tabavat Ekspressi töötajate arusaama korrakaitsjate hoiakust, trükkides esilehele «Investeerimiskelmid laostavad lambapeadest rikkureid». Kokku võttes tuleneb neist näidetest hoiatus: igaüks kaitsku ennast ise.

Või koidab siiski üks valgusekiir? Päästeameti peadirektori asetäitja Tauno Suurkivi ütleb (PM 29.10): «Olukord maailmas ja tehnoloogia areng on loonud olukorra, kus vajadus elanikkonnakaitse ameti järele järjest suureneb.» On ikka erakordne idee panna veel mõniteist kõrgepalgalist töötajat arvuti taha istuma! Kas tõesti on lootust, et nende sekka satub ka üks eriti pikkade kätega spetsialist, kes elanikkonda õigel ajal hoiatab ja õpetab? Praeguse seisu järgi pole alust uskuda.