Täna võivad sandid ukse taha tulla

Mardisandid. Foto: Peeter Kümmel

Mardipäev on küll kümnendal novemberil ehk homme, kuid marti joostakse üks päev varem. Mardipäev on tänini elav rahvakalendri tähtpäev. 

Eesti rahvakalendri andmebaasi kohaselt jooksid veel 20 sajandi alguses marti pigem noormehed ja selletõttu on püha seostatud näiteks noorte meeste initsiatsiooniga ehk vastuvõtuga meeste kogukonda. Tüüpilised olid tumedasse riietatud mardid, kelle tulek tõi kaasa viljaõnne. Varem on see olnud päev, mil tuli mõistatada ja mida peeti hingedeajaga kokkukuuluvaks – hinged tulid koju, mardipäev lõpetas hingedeaja. Pika traditsioonis püsimise jooksul on mardikombestik palju muutunud ja sulatanud endasse mitmeid uusi jooni.

Hingedeaja tõttu kehtis rida töökeelde - eeskätt lina ja villaga seotud naistetööd, kolistamine, et mitte häirida hingede rahu. Valmistati erilisi pühadetoite. Mardipäevast algasid tubased tööd ja talveaeg.

Kalendri-uurija Mall Hiiemäe on pidanud mardipäeva muistseks aastavahetuspühaks. Ka on seostatud seda surnute mälestamisega, eeskätt seepärast, et sarnase kõlaga nime kannab surmahaldjas mardus. Soomes nimetatakse novembrit marraskuuks ehk surnutekuuks ja samatähenduslik on ka meie hingekuu või kooljakuu, mis tähistab aga hoopiski oktoobrit.

Maskeerimine

Mardilaupäeval või mardipäeval liikusid algselt ringi mehed, 19. sajandi lõpupoole meesteks riietunud tütarlapsed. Ka hiljem on püütud pigem meestena marti joosta. 19. sajandil liiguti tihti juba ühise segakambana perest perre. Jooksmist alustati õhtupoolikul.

Martidel olid seljas musta või tumedat värvi rõivad või pahupidi pööratud kasukad. Kasutati igasuguseid käepäraseid vahendeid, nagu takkusid, millest tehti habe ja juuksed, tohtu, sammalt ja oksi, millest sai valmistada maski või kasutada kostüümi juures, samuti vatti ja riideribasid. Maskid olid enamasti mõeldud näo varjamiseks ja seetõttu rohmakad ning koledad. Oluline oli varjata nägu ja muuta end täiesti tundmatuks. Ka seos tagasipöörduvate esivanemate hingedega tingis riietuse ja maskide valiku. Karvaseid rõivaid on usundi-uurijad seostanud viljakusega, eeskätt on meil teateid, et karvaste santide puhul on oodata head lambaõnne.

Linnades maskeeruti 20. sajandi keskpaiku poe- või omavalmistatud maskide abil loomadeks, ametimeesteks, kuraditeks, nõidadeks, kuulsateks sõdalasteks või muudeks tuntud tegelasteks, keda oli mõne tunnusliku joone abil lihtne jäljendada. Üha sagedamini piisas näo värvimisest, et mardiks minna. Linnades polnud tundmatuks jäämine enam ka nii oluline, sest nagunii tunti kaugemalt tulijaid vähem.

Kombeks oli peale laulmise ja pillimängu käratseda ja lärmata, kolistada, helistada kellasid, taguda esemeid kokku. Arvatavasti oli see kõik mõeldud halbade jõudude eemalepeletamiseks.

Mardirituaali juurde kuulus veel tammumine, rohmakas tantsimine ja ülespoole hüppamine, mida on samuti seostatud viljakuse taotlemisega. Igasugune üles upitamine, üles hüppamine ja tõstmine kriitilisel ajal või rituaali käigus taotles suuremaks ja pikemaks sirgumist.

Martidel ja kadridel olid alati ka vitsad kaasas, millega pererahvale löödi tervist, kuid ka nuheldi neid, kes olid olnud laisad: lapsi, kes lugeda ei osanud ja tüdrukuid, kellel käsitöid oli vähe ette näidata. Usundilooliselt on mardi- ja kadrivitsa seostatud eluvitsaga, mistõttu see võis olla murtud üksnes osa puude küljest - nimelt mõned puud panid inimese ja looma hoopis kiduma, üksnes kask andis igal juhul tervist.

20. sajandil hakati käima koolimajades, kohvikutes, restoranides, nii nagu 19. sajandil käidi mõisas või hiljem ka seltsimajas mardisandiks. Üliõpilasseltsid ja -korporatsioonid tähistasid püha oma ruumides peoga, Veljesto näiteks spetsiaalsete mardikarnevalidega.

Mardipere

Enamasti käidi ringi mardiperena, keda juhtisid mardiisa ja mardiema. Viimaste puhul oli lauluoskus ja sõnaosavus hinnatav ja vajalik omadus. Kõige tähtsam tegelane oli mardiisa. Kuid ka sellise pere liikmeil oli vabadus käituda oma väikese rolli kohaselt. Kamba suurus võis ulatuda üle paarikümne inimese nagu tänapäevalgi, kui minnakse terve klassi või sõpruskonnaga kuhugi külla, nt õpetajaid, klassikaaslasi või õppejõude külastama ja neilt mardinoosi saama.

20. sajandi esimesel poolel kasutati pikemate vahemaade puhul hobust. Vankrile või rekke oli hea andisid laduda. Hiljem on juba ka mootorrataste, autode ja muude sõiduvahenditega kohale sõidetud.

Tihti kuulus seltskonda pillimees ja häid lauljaid, sest mardi-kadrikombestikus on laulul täiesti eriline roll.

Mardiperre kuulusid kindlasti mardilapsed, kaasas võis olla erinevaid ametimehi, loomi ja muid elukaid, kes aitasid martide miniatuurse etenduse elavaks ja ainukordseks muuta.

Õlgedega maskeeritud

19. sajandil oli tavaline veel õlekubuks või viljahakiks maskeerumine. Õlest tehti muidugi ka patse ja vöid, piits või õletuust, saba, müts või mütsi ilustus. Sellised kohmakad olendid tõid viljaõnne, kuid olid ka ohtlikud külalised, sest mahapudenenud õled ja terad tuli koguda ja põletada.

Kuni viimaste aastateni on mardid visanud tuppa viljaõnne ehk visanud peoga toapõrandale viljateri, herneid, tangu või riisi, soovides viljaõnnele jätku.