Sirje Toomla: böf-böf-böf

Sirje Toomla Foto: Margus Ansu

Sambla lõhnaga mees/ajab näpuga menüüd:/Böf böf böf böf./Ettekandja suu kui kriips/toksib pliiatsiga kandikut/kip kip kip kip/Ja tikk-kontsaga põrandat/tõk tõk tõk tõk./Sambla lõhnaga mees:/Persse! Üks pekikaste.

Sageli mõistan, mida võis tunda luuletaja Suumani Sassi loodud samblalõhnaline mees, kui kuulen mõnd eriti tähtsat inimest kõnelemas või loen võõrsõnadest kubisevat kirjatükki, ning hing kisendab lihtsa eestikeelse väljendi järele.

Võõrsõnad ei ole sugugi halvad selle pärast, et need on võõrad. Halvaks muudavad need mõõdutundetud võõrsõnadega liialdajad, kes mingil vaid neile teadaoleval põhjusel peavad võõrapärast sõna täpsemaks kui sama tähendusega eestikeelset. Pealegi ei mõisteta sageli sõna tähendust ja kõla sarnasuse tõttu omistatakse sellele sisu, mida tal eesti keeles pole.

Paar näidet. Mida arvata riigikogu liikmest, haritud ja muidu targast inimesest, kes peab end parlamentääriks? «Eesti valitsuse liige ja parlamentäär peab suutma välisriikides meid mõjusalt ja professionaalselt esindada,» kirjutab ta veebipäevikus. Eesti Vabariik teadaolevalt ei sõdi kellegagi, nii et meil ei pea olema sõjasaadikuid ehk isikuid, kes on vastasega läbi rääkima saadetud.

Milleks öelda lihtsalt, kui saab keeruliselt – selline on vist nii mõnegi kirjutaja ning avaliku sõnavõtja arusaam. Üks endine minister lootis valitsuse pressikonverentsil, et presidendi etteheide pole mõne aasta pärast enam relevantne. Riigikogu liige jällegi nõuab aru ministri irriteeriva lause kohta. Muutus ja areng on alatasa dramaatiline, samuti tööpuudus. Eepiline kindlasti ka. Ja kui midagi enam öelda ei ole, saab lausesse alati pikkida mõne narratiivi, paradigma või diskursuse. Kui hästi läheb, siis kõik kolm.

Võõrsõnad ei ole sugugi halvad selle pärast, et need on võõrad. Halvaks muudavad need mõõdutundetud võõrsõnadega liialdajad.

Bilateraalsusest mäletan kooliajast, et termin kuulus bioloogiavaldkonda, nüüd aga saab kuulda-lugeda bilateraalsest koostööst ja tasandist ning bilateraalsetest lepingutest. Eriti põnevalt kõlab aga väljend bilateraalne dialoog. Abielugi on võrreldud bilateraalse monopoliga.

Sõna uuendus ja uuendama on jalgu jäänud sõnale innovatsioon ja selle kõikvõimalikele tuletistele, näiteks koolidele lähenetakse innovaatiliselt, meetodid on innovaatilised, kokkuvõttes tuleb haridust innoveerida. Selleks on loodud Tallinna ülikoolis haridusinnovatsioonikeskuski. Meil Tartus on haridusuuenduskeskus. Aitäh sulle, Tartu ülikool, kena eestikeelse nime eest!

Sageli, eriti kui midagi tarka öeldagi pole, ongi selgelt ja lihtsalt väljenduda palju keerulisem kui võõrsõnu ritta laduda. Elusolend on ju loomult laisk, ka mõttelaisk. Kuid emakeele nimel võiks ju väheke vaeva näha, nagu pingutatakse näiteks metsa säilimise nimel. Või siis lugupidamisest kuulajate-lugejate vastu.