Sander Jahilo: kuhu ladustada CO₂?

Sander Jahilo Foto: Erakogu

Puitehitiste laiemat kasutuselevõttu on riik seni pikalt vaaginud ja edasi lükanud. Kui me seame ühiseks eesmärgiks kliimaneutraalsuse, siis peaks ka riik olema ehitussektoris eeskujuks puitmaterjali kasutamisel.

Eesti valitsuse tellimusel SEI Tallinna (Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna keskus) tehtud kliimaneutraalsuse analüüsi lõpparuandest selgub, et meie riik ja ettevõtjad peaksid järgmise 30 aasta jooksul tegema kliimaneutraalsuse saavutamiseks 17,3 miljardi euro mahus investeeringuid, millest lõviosa peaks tulema erasektorist. Milliseid lahendusi meil selle eesmärgi täitmiseks võtta on?

Aruandes nenditakse, et hoolimata kõigi nende investeeringute, taasmetsastamise ning muude süsinikusidumise meetmete kasutuselevõtust jääb meil 2050. aastaks ikkagi 0,65 miljoni tonnine süsinikuülejääk. Selles kontekstis näib üsna küüniline valitsuse plaan õli- ja rafineerimistehaseid rajada, see põhjustaks aruande autorite hinnangul üle kahe korra suurema ehk 1,65 miljoni tonnise heitmete ülejäägi. Mis sõnumi saadab riik sellises olukorras erasektorile, kui ta ise investeerib maksumaksjatelt saadud raha heitmete kasvatamisse?

Kliimaneutraalsuse aruanne ütleb aga, et järgmised 20 aastat tuleb investeeringuid kõige suuremas mahus teha hoonetesse – üle 200 miljoni euro väärtuses igal aastal. See pole hiiglaslik arv, kui arvestada konteksti: Eestis investeeritakse ehitustegevusse üle miljardi euro aastas, seejuures võetakse kasutusse umbes 6500 uut eluruumi keskmise pinnaga 90 ruutmeetrit. Iga uus ehitis on pikaajaline investeering, sageli kaugelt pikema elueaga kui 2050. aastani.

Hoonete kui süsinikupankade idee innustaks ühest küljest valima kliimahoidlikke ehitusmaterjale, teisalt aga nende hoonete eest paremat hoolt kandma, toetades nõnda suletud materjaliringlust.

Valdavalt ehitatakse neid hooneid betoonist, kiviplokkidest ja tellistest, mille tootmine on energiamahukas ja selle käigus tekib hulga kasvuhoonegaase. Eesti Päevalehe artiklis 31. oktoobril «Teadlane: ka Eesti maapõues saaks CO₂ ladustada ja siis näiteks maasooja toota» räägitakse CO₂ kinnipüüdmisest ja maapõue talletamisest hinnaga 37 eurot tonni kohta, mis võiks justkui saada sobivaks lahenduseks. Ent meil on juba olemas üks teine lahendus, mis teeb sama töö ära täitsa tasuta.

Eesti aastane raiemaht sisaldab hinnanguliselt üle 11 miljoni tonni CO₂, millest olulist osa saaks käsitleda pikaaegse süsinikusidumismeetmena, kui me riiklikult tunnustaks süsinikusidumisvõimet nende puitmaterjalide puhul, mis leiavad tee sellistesse pikaealistesse toodetesse (nii-öelda süsinikupankadesse) nagu hooned ja muud rajatised.

Eesti üks vanimaid süsinikupanku – 300-aastane Sutlepa kabel – asub Eesti vabaõhumuuseumis vaid mõnesaja meetri kaugusel muuseumi uusimast, 26 tonni CO₂ siduvast nüüdisaegse puitmaja näidishoonest.

Tänapäeva tehnoloogiaid arvestades ei oleks imekspandav, kui ka see näidismaja seisab seal järgmised 300 aastat, hoides kogu see aeg endas süsinikku, mis küttematerjalina või prügimäele jõudes oleks muidu ammu õhku paiskunud.

Hoonete kui süsinikupankade idee innustaks ühest küljest valima kliimahoidlikke ehitusmaterjale, teisalt aga nende hoonete eest paremat hoolt kandma, toetades nõnda suletud materjaliringlust ehk ringmajandust, mis võimaldab hoiduda hoonete enneaegsest lammutamisest ja väärtuslike materjalide jäätmeteks saamisest.

Teame, et seda rada on edukalt käinud Skandinaavias meie naabrid, kes püstitavad Eesti ettevõtjate kaasabil puidust kõrghooneid.

Puitehitiste laiemat kasutuselevõttu on riik aga seni pikalt vaaginud ja edasi lükanud. Kui me seame ühiseks eesmärgiks kliimaneutraalsuse, peaks ka riik andma ehitussektoris eeskuju puitmaterjali kasutamisel. Seda näiteks riigihangetel, kus hoonete rajamise üheks kriteeriumiks tuleks lisaks madalaima hinna või kõrgeima energiaklassi kriteeriumile seada ka hoone kogu elukaart ning sellest tulenevat süsinikujalajälge arvestav põhimõte.

Lisaks tuleks uuendada ka ehitusseadustikku ja muid regulatsioone, mis arvestaks avalike ja suuremõõtmeliste kommertshoonete puhul ajakohaste puidust ehitamise tehnoloogiatega.

Teame, et seda rada on edukalt käinud Skandinaavias meie naabrid, kes püstitavad Eesti ettevõtjate kaasabil puidust kõrghooneid. Meie roheliste riigihangete juhised on välja töötatud juba aastaid tagasi, ent ometi ei kõnele riiklik tellimus selle tõsiselt võtmisest. Üsna skisofreeniline on sellises olukorras panna põhivastutus kliimaneutraalsusesse investeerimisel erasektorile, kui riik ise suurkliendina jätkab vastupidiste tellimuste esitamist.