Peeter Olesk: segadustest apteeginduses seespidiselt ja välispidiselt

Peeter Olesk

FOTO: MARGUS ANSU/PM/SCANPIX BALTICS

Kogu apteegiasjandus on liiga avar, et suruda seda ühte seadusesse. Keerukust lisab, et ühelgi erakonnal pole oma programmis arusaadavat positsiooni apteegikorralduses.

Väljend «seespidiselt» oleks praktilises ladina keeles ad us. int., «välispidiselt» ad us.ext. Järgnevas tähendavad nad kitsamalt kaht eri asja. Üks on arusaamatused apteegireformi ümber, teine küsimused, mis tekivad inimesel, kes sõltub ravimitest või kes peab teadma, kust ta mingi ravimi saab. Kui kodusest apteegist, siis ilmselt sellekohasest hoiupaigast, olgu selleks kasvõi põuetasku, ja kuigi apteegireform koduseid apteeke ei reguleeri, on päris selge, et iseenesest need hoiupaigad ei täitu. Ka mitte siis, kui seal (harilikult asub see seal mitmes kohas) hoitakse üksnes ravimtaimede prepareeritud osi, näiteks õigesti töödeldud ja hoitud lehti või juuri.

«Seespidiselt» on seega võõralegi, näiteks kiirabibrigaadile, arusaadav kord käepärases apteegis koos möödapääsmatult vajalike ravimitega piisavas koguses ja lubatud tähtaja piires (viimast märgitakse apteegi-ladinas mitut moodi). Mulle isiklikult tähendab «seespidiselt» veel midagi, nimelt selgust selles, kuidas kuulub proviisoriõpe kõrgharidus- ja teadusharidusreformide alla – kuhu ta ju kuulubki, ehkki neid reforme käsitletakse tavaliselt üksteisest lahus.

«Välispidiselt» on kogu probleemi poliitiline profiil. Seda peab puudutama, kuigi ma pole kuulnud, et liberaal oleks haige teisiti kui konservatiiv. Sõjaeelses Tartu ülikoolis õpetati apteegiasjanduse ökonoomilist külge väga põgusalt. Ometi pidas galeenilise farmaatsia professor Nikolai Veiderpass oma õpikus «Retseptuuri põhijooned» (1946) vajalikuks tähendada, et «mitmehinnalistest ravimitest võetakse samal korral alati parem või kallim». Apteegitöötajate nomenklatuur oli Veiderpassil muidugi teistsugune kui praegu, aga vaieldamatult esindas apteegi töötajaskond, vähemasti fikseeritud vastutusega personal, tema vaatekohalt haritlasi, niisiis keskklassi.

Apteegiasjanduse ökonoomiline külg koos ühiskonna maksujõulisusega klassiti moodustabki apteegireformi poliitilise profiili, mida pole eriline kunst jagada erakondlikkuse järgi, kuigi see on väga halb kunst.

Ravimipoliitikat kui suure näitelava tükki püütakse Eestis lavastada tubateatri mõõtkavas ning seda tingimustes, kus valitsus on seaduseelnõude ja reformidega ilmselgelt üle koormatud.

Eeltoodust järeldub, et siinkirjutaja mõistab apteegiasjandust avaramalt kui küsimusena apteegi omanikust ja apteegi territooriumist kui väikesest õigusruumist. See asjandus on minusuguse jaoks kõik, kes ja mis mõjutab inimese tervist arstimite ning nende asendajate ja täiendajate abil, olgu nendeks siis kestahes õiguslikult põhjendatud asjatundja ning kas keemiliselt töödeldud retseptirohud või saun või dieet või väliskeskkond. Suruda see ühteainsasse seadusesse ilmselt ei õnnestu.

Kuid lähtugem reaalsest patsiendist, keda Riigi Teataja koos oma analoogidega teistes riikides ei aita. Mida minusugune vajab? Sellist katseliselt põhjendatud diagnoosi, mis võib nõuda korrigeerimist, kui minu tervislik olukord muutub näiteks taastusravi järel – või ka arstiteaduse edenedes (või surma lähenedes). Mitut arstimit erinevates ravimivormides. Osa neist on ordineeritud retseptiga, osa müüakse vabalt, osa (näiteks kalamaksaõli) olen leidnud ise, osa aga segatakse kokku ja väljastatakse haiglaapteegist (ei ole seesama, mis apteek haiglahoones) analüüsipõhiselt kas ühekordselt või kindlates annustes päeva jooksul.

Osa tuleb manustada kas õe või arsti nähes, osa saab viia kehasse kodus või tänaval või kus iganes, selle vahega, et väljaspool haiglat ei ole manustamiskeskkond nii hoolikalt steriliseeritud nagu näiteks palatis (peaksin lisaks rohule kandma põuetaskus ka väikest viinapudelit).

Mitmed rohud tuleb võtta sisse kellaajaliselt ja vastavalt söögikorrale, mitmed sõltuvalt akuutsest vajadusest. Kuid näiteks dieettoitu apteegis ei müüdagi, selle ingrediendid tuleb osta poest või turult või kasvatada ise, kuna muist, näiteks õige hapupiim, tuleb endal valmistada. Apteegis ei müüda ka kogu ravikosmeetikat. Mõni sellest on kodumaine, paljud aga on toodud sisse mujalt maailmast.

Veel vajan ma sidumismaterjali ja vatti, mis ei ole Tartu apteekides enesestmõistetav kaup. Vähe nendestki, on tarvis ka oma pool tosinat mõõtevahendit ning kui need töötavad patareitoitel, siis patareisid, mida tuleb osta elektrikaupade poodidest. Kas nüüd on kõik? Kaugeltki mitte, sest näiteks taastusravivahenditest müüakse apteekides ainult väheseid, enamikku tuleb osta või üürida mujalt. Vahest sai nüüd kõik? Ei saanud, sest loetlemata on proviisorid, farmatseudid, perearst, kümmekond eriarsti, pereõde ja pool tosinat haiglaõde ning elupuhustel juhtudel kiirabibrigaad.

Igaühele neist ma asjade käigust kirjalikult aru andma ei pea, nii et oli juba minu otsustada, et ma teen seda perearstile ja mõnele eriarstile – kellele kord kuus, kellele harvemini. «Kirjalikult» tähendab minusuguse korral kümmekonda kirjarida, millest perearstile enam-vähem piisab, anatoomiliselt mõtlema harjunud füsioterapeudile aga mitte, sest keha võib võtta ka ebasoovitatavaid asendeid, mida peab ilmtingimata nägema tööl, kodus ja puhkehetkel.

Kus me, 1990. aastate ülikoolihariduse ideelised ümberkorraldajad, läksime viltu, oli möödavaatamine põhimõttelistest erinevustest teadusõppes ja kõrgemas kutseõppes.

Nagu palju muudki, ei lähe käimasolev ja venima jäänud apteegireform nii kaugele, nagu siin visandatud, vaid üritab hoida selgesti lahus farmaatsiat kui teaduspõhist eriala (proviisoriõpe) farmaatsiast kui kutsealasest tegevusest (farmatseutika) ning suurtööstuslikult valmistatud ravimikaubandust niisugusest apteegikorraldusest, mis oleks rohtude valmistamisel ja väljastamisel proviisorite privileeg.

Kus me, 1990. aastate ülikoolihariduse ideelised ümberkorraldajad, läksime viltu, oli möödavaatamine põhimõttelistest erinevustest teadusõppes ja kõrgemas kutseõppes ning ega me ei tundnudki korralikult piire õppetöö maksumuse ja äriliste kaalutluste vahel. Viimased ei ole seotud ainult rahaga. Olulised on ka ravimituru suurus ning avatus, aga isegi apteekide tüpoloogia ja farmatseutiliste funktsioonide struktuur.

Näiteks haiglaapteek ilma proviisoriteta on minu meelest võimatu. Perearsti koduvisiidil või kiirabibrigaadi tulekul jällegi on neil küll lihtsam, kui nad näevad ravimite nimekirja või koguni ladu (kreeka keeles sõna apteek algne tähendus) ennast, kuid nende olemasolu ja kontrollimine ei ole ette kirjutatud. Neid ei saa nõuda.

Kus olukord on praegu paigast ära, ja see on tõsiasi, et mitte ühelgi erakonnal pole oma programmis arusaadavat positsiooni apteegikorralduses ja muidugi ei ole ka mina siinkohal täpne, kui kirjutan kujundlikult, et ravimipoliitikat kui suure näitelava tükki püütakse Eestis lavastada tubateatri mõõtkavas, ning seda tingimustes, kus valitsus on seaduseelnõude ja reformidega ilmselgelt üle koormatud. Apteegireform seda koormust ei vähenda.

Ta saab (1) kaitsta proviisoriõpet, kutsealaseid nõudmisi, ravimite ja muu juurdekuuluva kättesaadavust ning perearstide farmatseutilist koormust. Ühtlasi oleks tema võimuses (2) ennetada asjaajamlikult ka olukordi, kus on küll apteek ja haiglagi, puudub aga ravim.

Olen minagi pidanud Maarjamõisa kliinikus andma oma küünarnuki ümber tekkinud verevalumile tehtud marlisideme edasi osakonna teisele patsiendile, sest ka temal oli hematoom, ent puudus «vaba» marlilint. Seades need ülesanded järjekorda, asetaksin esikohale kaks viimast.

Saab ka teisiti, ent ei saa, et apteegis poleks korda.

Tagasi üles