Pruune triipe pesul teate küll! Aga kas käsidušist WCs olete midagi kuulnud?!

Tartu tervishoiukõrgkooli õppejõud Taimi Taimalu (vasakul) ja Maire Aruots on väga käsiduši poolt, aga tõdevad, et igal pool seda kaugeltki ei ole.

FOTO: Kristjan Teedema

Tartumaalane Helju Hanko ei häbene teemat, millest rääkima asub. See on vetsus käimine ja käsiduši kasutamine.

Segistifirma Oras ajalehereklaam 1970. aastatest. Käsidušši propageeriti ka televisioonis ning pärast seda vallutas leiutis kogu Soome.

FOTO: Helsingin Sanomat

«Ma tahan, et inimesed oleksid kultuursed ja areneksid. Et rahvas hakkaks selle peale rohkem mõtlema,» ütleb ta ning kirjeldab oma kimpujäämist ja halba enesetunnet tualettruumis, kus puudub käsidušš. «Paberiga ei saa alati puhtaks. Ma olen ka pudelitega vett kaasas tassinud,» selgitab ta. «Oma koju lasin mehel käsiduši paigaldada juba kümme aastat tagasi. Teisiti ei oska ma enda eest hoolt kanda.»

Ka teab Helju Hanko, et Soomes on käsidušš WCdes iseenesestmõistetav abimees, ning küsib, miks ei võiks see Eestis rohkem levida.

Eestlane vajab harimist

Eriti suurde hämmingusse sattus ta viimane kord Tartu hooldekodus, kus käib külastamas kahte inimest. Üks neist on ta endine töökaaslane, kellega seob 55 aastat sõprust. Viimasel korral tekkis vanal töökaaslasel kiire vajadus tualetti tormata – vanema inimese vaevused on niisuguses olukorras ebameeldivad, potilkäimise vajadus võib tekkida mitu korda järjest. «Püüdsin tal aidata end puhastada ja olin päris paanikas. Pudelit ka ei leidnud, et vett tassida,» kirjeldas Helju Hanko.

Tartu hooldekodu juhataja Astrid Kütt ei vaidle vastu, nende WCdes käsidušši tõesti ei ole. Hooldekodu elanike hulgas on ta sõnul palju lamajaid ja inimesi, kes käsidušiga ei pruugi hakkama saada kas käe nõrkuse, halva koordinatsiooni või kogenematuse tõttu. Samas on juhataja valmis tulevikus selle peale mõtlema. «Hea idee andsite mulle,» kiidab Astrid Kütt.

Mõned inimesed tunnistasid, et eriolukordades on nad pesnud käsidušiga WC-poti kohal isegi oma pead.

Helju Hanko analüüsib sama olukorda edasi. Ütleb, et käsidušš on hea abiline ka koristamisel. Veejoaga, mil on tugev surve, saab poti puhtaks sealt, kus loputuskasti veest ei piisa. Käsiduši käepide on mugav, lüliti otse sõrme all, juga on võimalik täpselt suunata. «Ma kodus oma mehele ütlen ikka, et ära puutu seda harja, ära hakka sellega nühkima,» räägib Helju Hanko. «Sest pärast peab keegi harja ka puhtaks pesema.»

Räpina haiglas, mis pakub statsionaarset õendusabi ja ööpäevaringset hooldust, on käsidušid kõigis hügieeniruumides olnud juba aastaid. Sealne majandusjuhataja Tarmo Rämson ütleb, et need inimesed, kel kogemus olemas, kasutavad käsidušši meeleldi. Suuri arusaamatusi või uputusi pole ette tulnud. Rämsonile meenub vaid üks kord, mil patsient kasutas käsidušši abivahendina selleks, et end potilt püsti sikutada.

Küsimuse peale, kuidas käsiduššide paigaldamine nende väikses haiglas päevakorrale üldse tõusis, vastab Tarmo Rämson, et kes seda enam mäletab, aga käsidušš on tundunud vajalik ja normaalne.

Põhjanaabril oli nutti

Soomlastel on niisugune asi täiesti normaalne juba aastakümneid. Soome suursaatkonna pressinõunik Hannele Valkeeniemi (pildil) hakkab teemast kuuldes rõõmsalt naerma. «Nii tore,» lausub ta. «Meil on jah nii, et turistid tavaliselt imestavad väikest käsidušši WCs nähes, aga soomlane ei pane seda tähele. Ainult siis, kui seda oleks vaja, aga ei ole.»

Soomlaste leiutis – käsidušš WCs ehk bideedušš – sai eelmisel aastal 50-aastaseks. Hannele Valkeeniemi leiab veebist üles oma riigi suurimas ajalehes Helsingin Sanomat ilmunud artikli, mida illustreerib 1970. aastate reklaampilt, millel kasutab käsidušši potil istuv vuntsiga mees. Tänapäeval arvatakse, et käsiduši kasutajad on ainult naised. Aga leiutise autor, firma Oras, tuli sellega turule juba 1968. aastal ning mõtles meestegi peale.

Soomekeelses artiklis kirjeldatakse veel, et esialgu polnud käsidušil edu, kuna külma ja kuuma vee kraani pidi timmima eraldi. Asi muutus 1970. aastatel, mil Oras mõtles välja segisti, kus temperatuuri sai reguleerida ühest hoovast. Käsidušši asuti reklaamima televisioonis ning edu saabus. Niisugusest lisaseadmest sai Soome tualettides tavaline asi. Inimesed tabasid ära, et käsidušiga saab pesta tagumikku ja suguelundeid ning tualetipotti ennast. Ka määrdunud kummikuid või siis koerte ja kasside käppasid ning täita anumaid veega. Mõned inimesed on tunnistanud, et eriolukordades on nad pesnud käsidušiga WC-poti kohal isegi pead.

Püüdsin tal aidata end puhastada ja olin päris paanikas. Pudelit ka ei leidnud, et vett tassida, meenutab Helju Hanko lugu hooldekodust, kus ta sõbrannat külastab.

Hannele Valkeeniemi lisab, et kultuuriliselt on tegemist sügavalt Soome asjaga, mis mujal, isegi teistes Põhjamaades, pole nii suurt kasutust leidnud. Leiutis pärineb Soome ehitusbuumi ajast, mil taheti välja pakkuda midagi uut ja paremat. Heaks ja paremaks asjaks osutus bidee, mis oli levinud Kesk-Euroopas, kuid mille jaoks Soome kitsastes tualettides ruumi ei jätkunud. Nii mõeldigi välja bideedušš, mille veevoolu sai reguleerida otse käepidemest ja kuhu juhiti vesi kraanikausi segisti kaudu.

Soomlased on praktiline rahvas, neile tehnoloogia meeldib.

Eestis nõudlus väike

ASi Tartu Ehitus projektijuht Üllar Juhanson ütleb, et naiskollektiiviga tootmis- või büroohoonetes on enamasti bideeduši tellimus sees. «Mis uutesse kortermajadesse puutub, siis seal on nõudlus väike, näiteks saja korteri kohta ehk vaid paari puhul annab ostja käsiduši soovist kindlalt märku,» lisab ta. «Enamasti on korterite duširuumide dušid kasutatavad ka kui käsidušid – küllap asendavad need siis bideeduššegi.»

Kinnisvarafirma Arco Vara vanemmaakleri Anne Heinlogi sõnul tuleb Eestis haruharva ette soovi, et tulevases kodus oleks WC-poti kõrval tingimata käsidušš. Maaklerina saaks ta seda pakkuda vaid neis korterites, mis on juba kasutuses olnud ja kuhu varasem omanik on käsiduši ise sisse seadnud.

Samas ei usu Anne Heinlo, et käsiduši lisaseade kinnisvara hinda eriliselt tõstaks, sest käsiduši soetamise ja selle paigaldamisega saab ehk juba saja euroga hakkama. Isiklikult peab ta seda WCs väga oluliseks nagu kõiki häid asju, millega inimene ära harjub ja millest hiljem loobuda on raske.

Kaarsilla Kinnisvara haldusjuhi Eve Tedre arvates pole eestlane käsidušiga harjunud seetõttu, et nõukogude ajast selliseid asju ei mäletata ja ka praegu kohtab neid igapäevaelus harva. Näiteks spordiklubis, kus ta käib, on käsidušš ainult ühes kabiinis.

Ülikooli 2a majas, kus asuvad ka Kaarsilla Kinnisvara kontor ja Tartu Postimehe toimetus, on käsidušš vaid invatualetis. Ükski selle kuuekorruselise büroohoone üürnik pole käsidušši ekstra oma WCsse üles seada palunud.

Tartu tervishoiukõrgkooli õppejõud Maire Aruots ja Taimi Taimalu koolitavad hooldajaid, lapsehoidjaid, erakorralise meditsiini tehnikuid, massööre. Nad õpetavad ka paljudel kõrghariduse õppekavadel. Mõlemal on õe kutse: Maire Aruots on vaimse tervise õde ning Taimi Taimalu kitsam eriala on naha- ja suguhaigused.

Asjatundja terav pilk

Käsiduši teema asetub nende sõnul hooldustoimingute ja hügieeni valdkonda, samuti on käsiduši kasutamine või mittekasutamine otseselt seotud haigestumistega. Sest igasugune puhastamine, olgu see siis tööpind või nahk, käib põhimõttel suunaga puhtamalt mustema poole. «Kui rääkida intiimpiirkonnast, siis kõik teavad, kus asub inimesel see kõige mustem koht – seal, kus lõpeb pärasool,» selgitab Maire Aruots. «Anatoomiliselt on inimesel seal piirkonnas kõik vahemaad aga hästi lühikesed, mõni sentimeeter. Miks on naistel palju põiepõletikke? Sest nad hoolitsevad enda eest valesti, suunaga tagant ettepoole. Õige suund on eest taha. Naistel on nii päevade ajal ennast pestes kui ka pissil käimise järel tualettpaberit kasutades õige suund eest taha!»

Käsiduši positiivne iva on õppejõudude sõnul eelkõige selles, et seda ei saa valesti tarvitada. Potil istuv inimene peseb end sellega eest tahapoole, teistpidi pole see võimalik.

Ka rõhutavad mõlemad õppejõud hoolde- ja meditsiiniasutuste WCdes käsiduši vajalikkust. Kui patsiendilt küsitakse uriiniproovi, tuleb enne proovi andmist end tingimata puhta sooja veega pesta, ja mitte seepi ega pesugeeli kasutada. Intiimpiirkonna puhastamiseks ei peaks inimene end iga kord üleni paljaks võtma ja duši alla minema. Väike käsidušš töötab vett säästes ehk ainult siis, kui käepideme küljes olev lüliti alla suruda. Veejuga on tugev ja seda saab suunata sinna, kuhu täpselt vaja. Bideevalamu, mille asendajaks käsidušš on mõeldud, ei pruugi selles osas nii tubli ollagi.

Salvrätikud ja paber?!

Maire Aruots ja Taimi Taimalu kõnelevad ka eakatest inimestest ja lastest, keda on vaja WC-toimingute juures aidata. Muidugi on olemas niisked salvrätid, aga need on mõeldud eriolukordadeks, kus muu võimalus enese eest hoolitsemiseks puudub. Niisked salvrätikud ei taga puhtust ega eemalda halba lõhna päriselt.

Ka tualettpaber ei tee oma tööd korralikult. Või kas on kedagi, kes ei oleks pesu masinasse visates näinud kakatriipe?!

Niisiis on käsidušš mõeldud nii naistele kui ka meestele.

18. sajandi bidee.

FOTO: Vikipedia

Argielu asjad

  • Eesti talurahva käimlakultuur hakkas arenema 20. sajandi esimestel kümnenditel. Esimesed käimlad olid algelised rajatised ning ainuüksi mõte sellest, et peldik võiks asuda eluruumidega sama katuse all, tundus veider.
  • Maainimene oli harjunud häda toimetama kas laudas, põllul, viljapuuaias, nurga taga või võsas. Tagumiku puhastamiseks kasutati rohtu, puude ja taimede lehti, sammalt, lund, puulaastu, kaltsu, sõrmeotsi. Korralikult ja igalt poolt pesti end suuremate pühade puhul saunas või tõrres.
  • 1920. aastail olid käimlad olemas umbes pooltes Eesti talundeis. Kuna ajalehti käis harva, said tualettpaberiks vanad kalendermärkmikud, kasutatud koolivihikud, kaustikud ja riideräbalad.
  • Esimesed teated hügieenipaberi kohta pärinevad 6. sajandi Hiinast. Kaubandusliku, rullis tualettpaberi patent on välja antud 1883. aastal Ameerika Ühendriikides.
  • Moodsa aja vesikloseti leiutajaks peetakse Inglise õukondlast John Haringtoni, kes 1596. aastal kirjeldas seda oma teoses «A New Discourse of a Stale Subject», tõlkes «Ühe aegunud teema uus diskussioon». Vesikloseti paigaldas ta oma ristiema, kuninganna Elisabeth I Richmondi paleesse.
  • Mandri-Euroopasse ilmusid vesiklosetid alles 1850. aastatel.
  • Antiik-Roomas oli ihuhügieen kõrgel järjel ja veega käimladki olid laialt levinud. Keskajal see kõik ununes.
  • Bideekultuur on pärit Prantsusmaalt 17. sajandi lõpust.
  • Soomlased pidasid bideed tualetipoti kõrval liialt ruumi võtvaks ja leiutasid 1968. aastal bideeduši, mis on meie põhjanaabritel laialt levinud.
  • Eesti WCdes on käsidušš pigem haruldane. Kortermajade arendajad käsidušši tualettruumi põhivarustuse hulka ei loe.
  • Eesti maamajapidamistes on senini levinud ka kuivkäimlad.
Allikad: Heiki Pärdi «Eesti argielu. Teekond moodsasse maailma» ja Vikipeedia
Tagasi üles